Euroopa peab võtma juhtimise üle

Illusioon igikestvast rahust Euroopas on purunenud. Sõda Ukrainas, autoritaarsete režiimide taastumine ja kasvav ebastabiilsus Euroopa lõunapoolses küljes on purustanud aastakümneid kestnud strateegilise rahulolu. Külma sõja järgne "rahudividendi" ajastu on läbi.

Seistes silmitsi dramaatiliselt muutunud ülemaailmse julgeolekumaastikuga ja Ameerika Ühendriikide väheneva pühendumusega Euroopa julgeolekule, ei saa Euroopa enam lubada endale strateegilist sõltuvust. Me peame tegutsema - ja me peame tegutsema koos. Meie kodanikud ootavad käegakatsutavat julgeolekut, mitte kõrgelennulist retoorikat, ja Euroopa kohustus on seda pakkuda.

On aeg luua alaline, täielikult varustatud Euroopa juhtimis- ja kontrollistruktuur (C2): tugev rahvusvaheline sõjaline peakorter, mis suudab juhtida iseseisvaid operatsioone, koordineerida liikmesriikide jõupingutusi ja integreerida sõjalist jõudu Euroopa diplomaatiliste, informatsiooniliste ja majanduslike vahenditega.

On aeg luua alaline, täielikult varustatud Euroopa juhtimis- ja kontrollistruktuur (C2): tugev rahvusvaheline sõjaline peakorter, mis suudab juhtida iseseisvaid operatsioone, koordineerida liikmesriikide jõupingutusi ja integreerida sõjalist jõudu Euroopa diplomaatiliste, informatsiooniliste ja majanduslike vahenditega.

Euroopa riigid näitavad juba praegu poliitilist tahet ühiselt tegutseda. Sellised operatsioonid nagu Takuba, ASPIDES ja Atalanta tõestavad, et koostöö on võimalik isegi väljaspool ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tavapärast raamistikku. Kuid need ajutised struktuurid ei asenda integreeritud alalist võimekust. Operatsioone juhitakse sageli juhtiva riigi peakorterist või delegeeritakse Euroopa alternatiivi puudumisel isegi NATO juhtimisstruktuurile. Selline killustatus raiskab aega ja õõnestab vastutust.

Kui Euroopa tahab olla tõsiseltvõetav geopoliitiline tegija, peab ta looma ühtse sõjalise peakorteri, mis ei ole mõeldud mitte ainult kriiside ohjamiseks, vaid ka võitlemiseks ja võitmiseks suure intensiivsusega konfliktides. See tähendaks paradigmamuutust personali, ressursside ja tehnoloogia osas, sealhulgas vajadust turvaliste, Euroopa kontrolli all olevate digitaalvõrkude ja sidevahendite järele.

Praegune ELi sõjaline staap (EUMS) on murettekitavalt väheste vahenditega varustatud, sest selle aastaeelarve on napid 30 miljonit eurot ja selles töötab vaid umbes 100 töötajat. SHAPE, NATO peakorter, on loodud lahingutegevuseks ja tal on proportsionaalselt 15 korda rohkem operatiivtöötajaid. On aeg minna üle EUMS+-le.

Euroopa jagab juba praegu doktriini, treenib koos ja rakendab ühiselt. Kuid strateegiline integratsioon nõuab enamat: ELi sõjalise staabi juhtimise läbivaatamist, luureandmete jagamist, ühist logistikat ning julgeoleku- ja kaitsealaste hangete ühtlustamist, kusjuures Euroopa peab olema selgelt eelistatud. Ja mis kõige tähtsam - poliitiline konsensus selles osas, kes otsustab kriisi ajal. Tõhus juhtimine on võimatu killustunud juhtimisega.

Strateegiline autonoomia viie kuni kuue aasta jooksul on saavutatav eesmärk, tingimusel, et me algatame need reformid kohe ja eraldame Euroopa kaitse-eelarve, mis on vastavuses eelseisvate väljakutsetega. Praegune 0,8% mitmeaastasest finantsraamistikust on ebapiisav. Nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Ülemkogu eesistuja on õigustatult kutsunud liikmesriike üles suurendama oma sõjalisi kulutusi üle praeguse 2% taseme. Kuid EL peaks ka ise võtma initsiatiivi ja tagama, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kaitsealased investeeringud kajastaksid neid prioriteete. See tähendab, et kaitsepoliitikasse tuleb suhtuda tõelise Euroopa poliitika tõsidusega.

See nõuab ka strateegilise kompassi ümbermõtestamist. Küsimus ei ole praegu selles, kuidas NATOt täiendada, vaid selles, kas me oleme valmis selleks hetkeks, kui Ameerika toetus võib puududa või väheneda. Nagu Trumpi eesistumine näitas, ei ole see hetk enam hüpoteetiline; see on prognoositav reaalsus.

Retoorika peab andma teed otsustavusele. Meil on ressursid, oskusteave ja kollektiivne sõjaline potentsiaal. Mida me nüüd vajame, on julgus neid targalt ja iseseisvalt kasutada. Autonoomse Euroopa väejuhatuse loomisega tahetakse tõestada, et Euroopa Liit suudab võtta vastutuse oma julgeoleku eest, kui see on kõige olulisem. See on julge samm, kuid vajalik liidu jaoks, mis soovib saavutada geopoliitilist tähtsust.

Retoorika peab andma teed otsustavusele. Meil on olemas ressursid, oskusteave ja kollektiivne sõjaline potentsiaal. Nüüd on meil vaja julgust neid targalt ja iseseisvalt kasutada. Autonoomse Euroopa väejuhatuse loomisega tahetakse tõestada, et Euroopa Liit suudab võtta vastutuse oma julgeoleku eest, kui see on kõige olulisem.

Kaitse- ja kosmosevoliniku Andrius Kubiliuse sõnul on Euroopa ees kahekordne kohustus: valmistuda lühiajaliselt Venemaa võimalikuks agressiooniks ja kavandada Atlandi-ülese liidu pikaajalist tasakaalustamist. Mõlemad nõuavad sama alust: institutsioonilist valmisolekut, ühist võimekust ja poliitilist tahet.

Me ei ela enam reeglipõhises maailmas. Ülemaailmseid tulemusi kujundab üha enam jõhker jõud, mitte diplomaatia. Kui Euroopa tahab jääda mängijaks, mitte lihtsalt mänguväljaks, peab ta end vastavalt varustama.

Alaline, autonoomne Euroopa C2-struktuur ei ole ainult sõjaline vajadus. See on Euroopa poliitilise küpsuse proovikivi. Meil on vahendid olemas. Meil on oskusteave. Nüüd on meil vaja julgust juhtida. EPP fraktsioon on valmis näitama teed.