Miks peab Euroopa sekkuma, et takistada kartellidel meie lapsi värbamast

Kujutage ette tavalist õhtut kodus. Teie 11-aastane laps on keritud diivanil teie kõrval, nägu valgustab tuttav nutitelefoni ekraani sära, pöidlad liiguvad kiiresti üle ekraani. Te eeldate hellalt, et ta mängib videomängu, kirjutab klassikaaslasele või sirvib TikToki. 

Aga mis siis, kui ta seda ei tee? Mis siis, kui ta selles vaikses koduses hetkes kasutab Telegramit, et võtta vastu leping gangsterite tellimusmõrva sooritamiseks? Mis siis, kui ta saab täpsed GPS-koordinaadid välisriigi sadamas asuva konteineri kohta – konteineri, mis on ääreni täis kokaiini? 

See kõlab nagu mõne düstoopilise põnevikfilmi süžee. Traagiliselt on see õudusunenägu aga Euroopa Liidu üha kasvava arvu perede jaoks sünge, praegune reaalsus. Kuna Euroopa Parlament valmistub käesoleval täiskogu istungjärgul arutama ja hääletama ProtectEU strateegia raames olulist resolutsiooni, peame tunnistama ebamugavat tõde: kuritegelik allmaailm on muutnud meie laste värbamise tööstuslikuks tegevuseks ning peamine relv on ekraan teie lapse käes. 

Meie vastase masinavärgi ulatus on hämmastav. Europol jälgib üle 800 kõrge riskiga kuritegeliku võrgustiku, mis tegutsevad ELis ja toidavad ebaseaduslikku uimastiturgu, mille väärtus on 31 miljardit eurot aastas. Et end õiguskaitseorganitest varjata, on need kuritegelikud rühmitused pöördunud kohutavalt tõhusa strateegia poole, kasutades alaealisi täiesti ühekordselt kasutatava tööjõuna. Europoli andmetel on alaealised praegu kaasatud üle 70% kuritegelikest turgudest. 

Süsteem tugineb kogenud psühholoogilisele mõjutamisele. Kartellide keskastme juhid, sageli vanemad teismelised, keda nimetatakse „vanemateks”, peavad värbama meeskonna noorematest lastest. Neil on kvoodid. Selleks on nad kuritegevuse muutnud mänguks. Jäljendades populaarseid mõjutajaid Snapchatis, TikToks ja Telegramis, kasutavad nad spetsiifilisi emojisid – näiteks lumekristalli kokaiini ja puid marihuaana tähistamiseks –, et kujutada äärmiselt ebaseaduslikke tegusid põnevatena videomänguülesannetena. 

Niipea kui laps klõpsab „nõustun“, muutub ärakasutamine surmavaks. Lätis meelitatakse teismelisi petusega müüma oma digitaalseid identiteete taskuraha eest, muutes nad hetkega pettusega seotud võlgadesse mähitud rahakandjateks. Antwerpeni sadamas kasutavad kartellid „Trooja konteineri“ meetodit, lukustades lapsed päevadeks pimedatesse terasest veokonteineritesse, kus neil on kaasas vaid magamiskott ja ämber, oodates, et nad sealt välja murraksid ja uimastisaadetised välja võtaksid. Kõige jahmatavam on see, et Rootsis kasutavad kuritegelikud rühmitused vestlusrakendusi, et palgata lapsi otseselt palgamõrvariteks. Viimase kümne aasta jooksul on Rootsis täheldatud enneolematut 391% kasvu 15–20-aastaste mõrva- või tapmiskahtlusaluste arvus. 

Lisaks kasutavad need kuritegelikud rühmitused halastamatult ära meie pimedaid kohti. Nad värbavad aktiivselt noori tüdrukuid tulirelvade transportimiseks ja raha pesemiseks, sest nad äratavad ametivõimudes vähem kahtlust. Samuti kasutavad nad ära rändekriisi, neelates tuhandeid dokumenteerimata ja saatjata alaealisi nähtamatusse, äärmiselt kuritarvitatud alamklassisse. 

Mõned kriitikud väidavad, et politsei läbiotsimisõiguste laiendamine või digitaalse reguleerimise karmistamine võib kaasa tuua haavatavate noorte, kes on ise vaesuse või lagunenud perekondade ohvrid, liigse kriminaliseerimise. Ühes asjas on neil õigus: need lapsed on ohvrid. Kuid me ei saa lubada, et kaastunne halvaks õiguskaitse. Kartellide poolt ära kasutatavate õiguslike lünkade täitmine ei tähenda laste karistamist; see tähendab organiseeritud kuritegevuse taktikaliste eeliste äravõtmist. 

Me ei saa end sellest kriisist välja arreteerida, kasutades killustatud riiklikke seadusi. Kartellid kasutavad ELi avatud piire palju paremini ära kui seaduslikud ettevõtted, kaardistades kriminaalvastutuse vanusepiiride erinevusi ja suunates oma tegevuse kõige nõrgemate õiguslike lünkade kaudu. 

Tõeline kaitse nõuab Euroopa tasandil rünnakut kahel rindel. 

Esiteks vajame ühtset, kogu ELi hõlmavat õiguskaitse lähenemisviisi. Digiteenuste seaduse alusel peame tehnoloogiahiidud seaduslikult sundima muutma algoritme, mis võimaldavad digitaalsel ahistamisel avalikult levida. Samuti peame ühtlustama organiseeritud kuritegevuse mõisted kõigis liikmesriikides, et tagada õigusliku vaakumi puudumine. 

Teiseks peame seda käsitlema tõelise rahvatervise ja julgeolekukriisina. Peame õppima uuenduslikest, kohalikest mudelitest. Võtkem näiteks Itaalia projekti „Free to Choose”, mis võtab lapsed seaduslikult sügavalt juurdunud maffiaperedest ära, et katkestada kuritegeliku ideoloogia põlvkondadevaheline edasiandmine. Võtkem näiteks Iirimaa projekt „Green Town”, mis ühendab kuritegelike piirkondade füüsilise likvideerimise intensiivse majandusliku toetusega perekondadele. Me peame nende laste jaoks rakendama intensiivset deprogrammeerimist, pakkudes neile prosotsiaalset reaalsust, haridust ja vaimse tervise toetust, mis on tõepoolest veenvam kui kartellide mürgine illusioon. 

Aeg hakkab otsa saama. Kui me seda värbamiskanalit kohe kinni ei lõika, kujutage ette, milline näeb Euroopa kuritegelik allmaailm välja kümne aasta pärast. Tänased ettevalmistatud teismelised, kes süsteemis ellu jäävad, ei jää hierarhia põhja. Neist saavad homsed kartellibossid – juhtide põlvkond, kes on lapsepõlvest saati täiesti tundetuks muutunud äärmusliku vägivalla ja inimeste ekspluateerimise suhtes. 

Võitlus Euroopa julgeoleku tuleviku eest ei toimu ainult sadamates või meie välispiiridel. See toimub just praegu, meie elutubades, ekraanidel, mis peegelduvad meie laste silmades. EPP fraktsioon keeldub seda territooriumi loovutamast. On aeg, et Euroopa tõuseks püsti, ühineks ja kaitseks oma tulevikku.