Vali riik
Vali oma riik, et jälgida kohaliku MEPi uudiseid:
Allpool toodud riigid ei avalda sisu sinu keeles. Vali riik, kui soovid jälgida uudiseid inglise keeles või riigikeel(t)es:
Valitud keel: Eesti
Mida sa otsid?
30.04.2020
EPP fraktsiooni seisukoht varjupaiga ja rände kohta
Massiline ränne on ülemaailmne nähtus. Inimesed liiguvad kontinentide vahel ja kontinentide sees, mida ajendavad sõjad ja konfliktid, hirm, kliimamuutus, nälg ja lootus leida parem koht, kus elada.
Ränne on olnud ja on ka edaspidi üks Euroopa põlvkondadevahelisi väljakutseid ja võimalusi. Majandusarengu põhisuundumused, demograafilised muutused, transpordi ja kommunikatsiooni globaliseerumine, ebastabiilsus naaberpiirkondades - kõik see tähendab, et inimesed püüavad jätkuvalt tulla ELi varjupaiga, parema elu või oma lähedaste pereliikmete järel. Seetõttu on hädavajalik, et Euroopa Liit leiaks sellele väljakutsele ühise Euroopa vastuse, mis tasakaalustaks erinevaid solidaarsuse ja vastutuse vorme. EL peaks ajakohastama oma õigusraamistikku, sealhulgas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tõhusa reformi kaudu, et vastata sellele väljakutsele jätkusuutliku poliitikaga, mis on kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega, säilitades samal ajal liikumisvabaduse ELis, säilitades turvalise ja tõhusa välispiirikontrolli. Genfi konventsioon on endiselt pagulaste kaitse nurgakivi, kuid selle parem järgimine on hädavajalik. Lisaks sellele on vaja põhjalikult hinnata selle vastavust 21. sajandile ning see võib viia ajakohastamiseni, et tagada, et see pakub jätkuvalt jätkusuutlikku õigusraamistikku.
Viis aastat tagasi seisis Euroopa Liit silmitsi erakordse väljakutsega, kui kahe aasta jooksul saabus tema rannikule ligi kaks miljonit inimest, kes põgenesid sõja, poliitilise rõhumise või vaesuse eest või otsisid uut elu majanduslikel põhjustel, riskides teel Euroopasse sageli oma eluga salakaubavedajate käes. Kiiresti sai selgeks, et liikmesriigid ei suuda üksi rändeprobleemiga toime tulla ja et just ühised Euroopa lahendused peaksid toetama tõhusaid praktilisi meetmeid, mida rakendatakse riiklikul tasandil. Seistes silmitsi suurima ümberasustatud inimeste vooluga pärast Teist maailmasõda, on oluline, et me tegutseksime ühiselt, otsustavalt ja kiiresti.
Sellest ajast alates on võetud mitmeid meetmeid, et lahendada rändekriisist tulenev vahetu väljakutse, mille eesmärk on luua kõik Euroopa lähenemisviisi jaoks vajalikud olulised ehituskivid, et tagada tugevad piirid, õiglased ja kiired menetlused ning jätkusuutlik süsteem, mis suudab probleeme ennetada.
Kuigi rändesurve ELi välispiiridel on viimastel aastatel vähenenud, võib praegune ebastabiilne olukord Kreeka ja Türgi vahelisel piiril tähendada uue rändekriisi algust. EL peab olema paremini valmis kriisiga toime tulema ja seda kontrolli all hoidma, hoolimata Türgi valitsuse koostöö puudumisest selles osas. Arvesse tuleks võtta ka julgeoleku- ja demograafilist olukorda Lähis-Idas ja Aafrikas.
Eesliini liikmesriigid kannavad ebaproportsionaalselt suurt koormust. Oma geograafilise asukoha tõttu on nad peamised sisenemiskohad Euroopasse. Kõik ELi liikmesriigid peaksid tegutsema vastutustundlikult ja olema nendega solidaarsed.
ELi rändepoliitikas tuleb teha vahet kaitset taotlevatel inimestel ja majandusmigrantidel. 2018. aastal sai kolmkümmend üheksa protsenti varjupaigataotlejatest ELis esimeses astmes positiivse otsuse. See näitab, et suur osa Euroopa varjupaigataotlejatest ei saa kaitset.
Seadusliku rände poliitika ja vahendid, eelkõige väljastpoolt ELi pärit talentide ligimeelitamiseks, on viimastel aastatel märkimisväärselt arenenud. Hästi juhitud seaduslik ränne on üks põhikomponent, mis tagab toimiva majandussüsteemi, mis vastab areneva tööturu vajadustele. See on oluline, et rahuldada praegused ja tulevased oskustevajadused ning tagada dünaamiline majandus.
Siiski tuleb veel tööd teha, et luua ühtne ja terviklik viis vastastikku kasulike võimaluste leidmiseks ja partnerluses töötamiseks, et saada kasu rändest ja lahendada sellest tulenevaid probleeme pikemas perspektiivis.
Ebaseadusliku majandusmigratsiooni sissevool ähvardab kõrvale juhtida ressursse, mida vajavad tõelised varjupaigataotlejad, kui nad kasutavad ära massilisi rändevooge ja taotlevad Euroopasse saabudes rahvusvahelist kaitset. Vaatamata varjupaigataotluste arvu vähenemisele kolmandat aastat järjest, on endiselt üle 800 000 taotluse menetluses ja piirimenetluste kasutamine on minimaalne. See näitab, et haldus- ja kohtusüsteemid ei ole piisavalt varustatud, et tulla toime inimeste sissevooluga, mis võib viia varjupaigaõiguse kuritarvitamiseni. Seetõttu peavad EL ja liikmesriigid suunama oma ressursid eelkõige neile, kes tõepoolest vajavad kaitset, ning tegema tihedat koostööd tagasisaatmismenetluste kiirendamiseks.
Euroopal on kahekordne kohustus aidata neid, kellel on õigus kaitsele või kes vajavad humanitaarabi, ning tagada kõigi liikmesriikide vahel mitmetahuline ja sisuline solidaarsus. Siiski peab EL aitama abi ja kaitset pakkuda ka eelkõige kriisiriikides endis ja nende naaberpiirkondades.
Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid vastavalt rahvusvahelisele õigusele otsustama, kellele antakse Euroopas kaitset. Liikmesriikidele jääb ainupädevus otsustada, kes võib jääda nende territooriumile ja kes peaks tagasi pöörduma, mis kajastab ka liikmesriikide ja liidu kui terviku vastuvõtuvõimet. Õigust kaitsele ei tohiks tõlgendada kui tingimusteta õigust rändele, sest reguleerimata juurdepääs Euroopasse ei ole vastuvõetav. Seaduslike majandusmigrantide puhul on iga liikmesriigi ainuõigus otsustada, kas ta soovib neid vastu võtta, anda neile juurdepääsu tööturule ja kui jah, siis otsustada, kui palju.
ELi toimimise lepingu artiklis 78 on sätestatud ühine varjupaigapoliitika kooskõlas Genfi konventsiooni ja selle protokolliga.
Rändealane arutelu on keeruline ja sageli polariseerunud ning nüansseeritud seisukohtadele on vähe ruumi. EL ja asjaomased poliitilised osalejad peavad tagama, et poliitika areng oleks faktidel põhinev ja et enne olulisi poliitilisi samme rändepoliitikas oleks olemas kindel kommunikatsioonistrateegia. Nad peaksid kutsuma üles reageerima rändega seotud kriisidele sisuliselt ja ennetavalt.
Koronaviiruskriis on toonud esile probleemid, mis on seotud rahvatervise kaitsmisega ELis, vältides samal ajal isikute vaba liikumise häireid pandeemia ajal. EL peab olema piisavalt valmis võimaliku uue koronaviiruse puhangu ohjeldamiseks. See võiks hõlmata asjakohast sõelumist välispiiridel nii sisenemisel kui ka väljumisel, isolatsiooni, nakatunud isikute ümberpaigutamist ja muid ennetavaid meetmeid, mis põhinevad tervishoiuasutuste parimatel tavadel. EL peaks kaitsma oma välispiiri, eriti seal, kus rändevood on suurenenud, eriti Kesk- ja Vahemere idaosa marsruudil. Eriti haavatavad on sisserändajad, kes elavad tihedalt asustatud rajatistes, kus haigus võib kergesti levida.
Sisserändajate salakaubavedajad saavad tohutut rahalist kasu, kasutades inimesi ära ja seades nende elu ohtu. See mitme miljardi euro suurune ärimudel peab lõppema. Suurem teabevahetus, koordineeritud operatiivmeetmed ja koostöö kolmandate riikidega toetavad jõupingutusi, et tagada, et salakaubavedajatel ei oleks tegutsemisruumi.
Kuna nad moodustavad suure osa haavatavatest isikutest, kes vajavad erilist tähelepanu, tuleks käsitleda naiste erilist olukorda seoses nende kaitsega soolise vägivalla eest. Vaja on kohandatud infrastruktuuri naistele ja tüdrukutele ning vastuvõtuasutuste personali asjakohast koolitust.
Europolil on oluline roll rändajate salakaubaveo vastu võitlemisel. Europoli Euroopa rändajate salakaubaveo keskus, mida toetab Eurojusti töö, on juba praegu oluline vahend, kuid seda saab veelgi tugevdada. Mõlemat asutust takistab tõsine personali- ja rahaliste vahendite puudus. Keskuse peamine ülesanne on toetada politsei- ja piirivalveasutusi väga keeruliste piiriüleste salakaubaveo vastaste operatsioonide koordineerimisel. Sellega seoses on Europoli volituste tugevdamine hädavajalik.
Sisserändajate salakaubaveo tõkestamisel on jätkuvalt oluline tihe koostöö ja koostöö kolmandate riikidega. Üks samm selles osas on teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate edendamine salakaubaveo ja ebaseadusliku rändega seotud ohtude kohta. See on väga oluline, et hoida ära tulevasi sisserändajaid ja varjupaigataotlejaid, sealhulgas eriti haavatavas olukorras olevaid inimesi, näiteks lapsi, alustamast ohtlikku teekonda ELi suunas. ELi rahastatavates humanitaarabioperatsioonides tuleks jätkuvalt võtta arvesse laste erivajadusi ja haavatavust ning tagada nende kaitse ümberasustamise ajal. Kõik ELi programmid peavad jätkuma peamistes päritolu- ja transiidiriikides ning neid tuleks rakendada osana ühtsest strateegiast koos kolmandate riikidega.
EL peaks tegema päritolu- ja transiidiriikidega - eelkõige Aafrikas - tihedat koostööd ja tegema nendega tihedat koostööd, et aidata võidelda inimkaubitsejate vastu, aidata kaasa nende riikide suutlikkuse suurendamisele seoses tõhusa varjupaigaalase seadusandluse, õiguskaitse ja piirihaldusega, aga ka sellistes valdkondades nagu haridus ja sotsiaalpoliitika. Koostöö kolmandate riikidega peab toimuma kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega ja põhiõigusi täielikult austades.
Euroopa Komisjon peaks igal aastal hindama ELi rändepoliitikat, sealhulgas kõiki tõuke- ja tõmbetegureid. Seoses nende hindamistega tuleks teha ettepanekuid poliitika muutmiseks, et tõhusalt murda salakaubavedajate ärimudel.
Euroopa Piiri- ja Rannikuvalveamet on verstapost Euroopa piirihalduse ajaloos. Täieliku Euroopa piiri- ja rannikuvalve süsteemi loomine muudab liikmesriikide ja liidu vahelise jagatud vastutuse ja solidaarsuse põhimõtted reaalsuseks. Agentuur jälgib tähelepanelikult ELi välispiiride kaitset ja peaks toetama välispiiride haldamisega seotud liidu meetmete kohaldamist, samas kui liikmesriikidele jääb esmane vastutus oma välispiiride haldamise eest oma riigi ja kõigi liikmesriikide laiemates huvides. Ta teeb tööd, et kiiresti tuvastada ja käsitleda kõiki julgeolekuohte täielikus koostöös liikmesriikidega sellel territooriumil, kus tema esindajad tegutsevad.
Uute volituste kohaselt on EBCGA rolli ja tegevust märkimisväärselt laiendatud, et pakkuda liikmesriikidele tõhusamat ja sisukamat toetust. Agentuuri alalist personali suurendatakse rohkem kui kahekordseks ning agentuuril on võimalik osta oma varustust ja kasutada seda lühikese etteteatamisega piirivalveoperatsioonidel. Agentuurile tuleks tagada tugevam rahastamine, et ta saaks kiiresti saavutada oma 10 000-liikmelise alalise isikkoosseisu täies mahus ja soetada vajalikku varustust. Mitme liikmesriigi seisukoht vähendada EBCGA personali ja rahastamist on selles osas väga murettekitav.
EBCGA on oluline element Euroopa välispiiride tõhusa kaitse tagamisel. Seepärast tuleks 10 000 piirivalvuri ja -töötaja alaline korpus rakendada võimalikult kiiresti ja see peaks ideaalis käivituma enne 2024. aastat.
Selleks, et EBCGA oleks toimiv ja tõhus, peavad liikmesriigid täitma oma lubadused seoses inimressursside ja tehnilise varustusega ELi välispiiri tõhusaks kaitsmiseks. EBCGA-sse töölevõtmisega seotud küsimused tuleks lahendada võimalikult kiiresti - me peame muutma kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide jaoks atraktiivsemaks, et nad püüaksid ametis karjääri teha. Tuleb tagada, et agentuuril oleks oma ülesannete rahuldavaks täitmiseks vajalik varustus ja tehnoloogia. Agentuuri sisemised protsessid ja korraldus vajavad sobivuse kontrolli, et tagada agentuuri optimaalne toimimine.
Pärast infosüsteemide koostalitlusvõimet käsitlevate eeskirjade, riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi ning ETIASi süsteemi vastuvõtmist, et suurendada liikmesriikidevahelist teabevahetust, võetakse kasutusele mitmeid tõhustatud piirikontrolli vahendeid. Eurodaci ja VISi reform tuleks kiiresti lõpule viia, et kõrvaldada teabelüngad ja pimedad lüngad ning võidelda veelgi enam identiteedipettuste vastu.
Euroopa Parlament ja nõukogu peavad kiiresti vastu võtma kõik sellest tulenevad õigusaktid, et rakendada täielikult vastuvõetud õigusloomega seotud otsuseid, mis võimaldavad tõhustatud piirikontrolli. EBCGAt tuleb pidevalt jälgida ja selle tegevust analüüsida, et vajaduse korral selle vajadusi ümber hinnata.
Kõikidel piirihalduses osalevatel justiits- ja siseküsimuste ametitel peaks olema piisav rahastamine, et tagada nende igapäevane tegevus ja võime kaitsta ELi välispiire.
ELi välispiiride tõhus kaitse on Schengeni ala nõuetekohase toimimise ja ajutise sisepiirikontrolli kaotamise eeltingimus. Liikmesriikidele jääb siiski õigus kehtestada ajutine sisepiirikontroll, mida tuleks kehtestada ainult erandkorras ja proportsionaalselt piiratud ajaks. Kõik sellised meetmed tuleks tühistada niipea, kui ohud sisejulgeolekule kaovad.
Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tõhus rakendamine ja Schengeni ala kaitsmine käivad käsikäes ELi välispiiride tõhusa kaitsega ning nende kolmandate riikide kodanike tõhusa tagasisaatmispoliitikaga, kellel puudub seaduslik alus ELis viibimiseks.
Hoolimata liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja EBCGA pidevatest jõupingutustest ei ole tagasisaatmismäär kaugeltki rahuldav.
Tagasisaatmise suurendamiseks on vaja liikmesriikide ja kolmandate riikide täiendavaid jõupingutusi. Liikmesriikide tagasisaatmissüsteemid peavad toimima kooskõlastatult. Peamised meetmed hõlmavad kolmandate riikide kodanike olukorra aktiivset jälgimist kogu tagasisaatmismenetluse jooksul ja nende tagasisaatmiskohustuse täitmist, et vältida põgenemist ja edasiliikumist ning tugevdada abi vabatahtlikult lahkuda soovivatele koostöövalmis kolmandate riikide kodanikele.
Tagasisaatmisdirektiivi uuestisõnastamise lõpuleviimine on hädavajalik. Tagasipöördumise vältimiseks ja tagasisaatmise tõhustamiseks on vaja teha sihipäraseid muudatusi kinnipidamist ja alternatiivseid kinnipidamisviise reguleerivates eeskirjades. Vajaduse korral peab kinnipidamine olema võimalik võimalikult lühikese aja jooksul ning seda tuleb kasutada ja säilitada üksnes väljasaatmise korraldamise ajal.
Oluline on ka Schengeni infosüsteemi täielik rakendamine tagasisaatmise puhul, mis parandab piirimenetlusi ja takistab edasiliikumist.
Liikmesriikide pädevad tagasisaatmisasutused peaksid täielikult ära kasutama EBCGA uusi tagasisaatmisvolitusi, võttes arvesse nende laiendamist nii sise- kui ka välismõõtme osas, sealhulgas tagasisaatmisele eelnevas ja järgnevas tegevuses.
Oma tagasisaatmisvolituste välismõõtme puhul peaks agentuur kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid ja suutlikkust, et luua võimendav mõju koostööle kolmandate riikidega tagasisaatmise valdkonnas. See peab olema osa ühtsest uuest Aafrika strateegiast.
Cotonou lepingu raames on kõik Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigid võtnud kohustuse saata tagasi ja võtta tagasi kõik oma kodanikud, kes viibivad ebaseaduslikult Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil, selle liikmesriigi taotlusel ja ilma asjatute viivitusteta. See kohustus ei ole andnud selles valdkonnas paremaid tulemusi. Seetõttu kutsume üles, toetades uut ELi-AKV partnerlust, tagama ELi-AKV koostöö rändega seotud aspektide parema jõustatavuse.
Nii tagasivõtuvahendite üle peetavatel läbirääkimistel kui ka nende rakendamisel tuleks tugineda tugevale ja järjepidevale sõnumile, et EL ja selle liikmesriigid ootavad asjaomase kolmanda riigi koostööd. See võib tähendada laiema poliitilise mõjuvõimu rakendamist. Hiljuti muudetud viisaeeskirja määrus teenib seda eesmärki.
Koostöö peaks olema vastastikku kasulik ja põhinema põhimõttel "rohkemate eest rohkem", mille kohaselt päritoluriikide ja transiidiriikide täiendavad jõupingutused tuleb tasustada suurema koostöö ja täiendava toetusega. Seepärast tuleks kõik asjaomased ELi poliitikad, vahendid ja instrumendid, sealhulgas kaubanduslepingud, arenguabi, seaduslik ränne ja viisapoliitika, siduda kolmandate riikide koostööga rände ja tagasisaatmise/tagasisaatmise valdkonnas, et vältida ebaseaduslikku rännet ja saata ebaseaduslikud sisserändajad tagasi oma päritoluriiki. Koostöö taset tuleks korrapäraselt hinnata, et neid vahendeid vajaduse korral ajakohastada. Ebapiisav koostöö päritolu- ja transiidiriikide vahel peaks viima koostöö ja toetuse vähenemiseni, kuid see ei tohiks mõjutada humanitaarabi, mille eesmärk on säilitada elu, ennetada ja leevendada kannatusi ning aidata säilitada inimväärikust loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide korral.
Oma tagasisaatmismandaadi sisemõõtme osas peaks agentuur veelgi tõhustama ühist tagasisaatmisplatvormi teabe kogumiseks, analüüsimiseks, planeerimiseks ja ühiste meetmete korraldamiseks, et hõlbustada liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist koostööd eelkõige tagasisaatmis- ja tagasivõtumenetluste korraldamiseks ja rakendamiseks.
On väga oluline, et tagasisaatmisotsuseid saaks vastastikku tunnustada ja et selleks oleks võimalik eraldada rahalisi vahendeid. Tagasisaatmise tõhusust saab parandada ainult siis, kui me suurendame koordineerimist ja töötame Euroopa lähenemisviisi suunas.
Hiljuti vastu võetud määrus sisserände kontaktametnike Euroopa võrgustiku loomise kohta peaks veelgi suurendama ELi võimet koordineerida ja kasutada kolmandatesse riikidesse lähetatud kontaktametnikke, et tõhusamalt reageerida liidu rändeprioriteetidele, nimelt ebaseadusliku rände ennetamisele ja selle vastu võitlemisele, tagasipöördumise hõlbustamisele ja seadusliku rände haldamisele.
ILOd peaksid koos EBCGA tagasisaatmise kontaktametnike ja Euroopa rändeküsimuste kontaktametnikega kolmandates riikides, mis on sätestatud uues EBCGA määruses, viima tõhusa lähetamiseni kolmandatesse riikidesse ja andma neile võimaluse avaldada survet operatiivtasandil, lähtudes liikmesriikide konkreetsetest tagasisaatmis- või tagasivõtutaotlustest.
Praegune ühine varjupaigasüsteem tuleb hoida päevakorra tipus ja seda tuleb põhjalikult reformida, et see suudaks igal ajal nõuetekohaselt toimida, reageerida tulevastele rändekriisidele ja ülemaailmsetele rändesuundumustele. Ebaseadusliku piiriületuse tõkestamine tuleb ühendada tugeva süsteemiga varjupaigataotlejate haldamiseks ELi territooriumil, et tagada Schengeni ala jätkusuutlikkus.
Euroopa eeskirjade puudumise tõttu menetleb Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) andmetel enamikku taotlusi endiselt vaid viis liikmesriiki.
Kriisikindel ELi varjupaiga- ja rändepoliitika ning kriisikindel Schengeni süsteem on meie ühise Euroopa tuleviku olulised eeldused.
Dublini määruse lahendus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle kindlaksmääramiseks, milline ELi liikmesriik vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest, on üks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi vastupidavuse eeltingimusi.
Toimiv ühine varjupaigasüsteem sõltub sellest, et solidaarsus oleks ELi rände suhtes võetud lähenemisviisi keskmes.
EL peaks tagama, et tulevase mudeli puhul tuleks enamik varjupaigataotlusi esitada väljaspool liitu või liidu välispiiril või liikmesriigi transiiditsoonis enne otsuse tegemist taotleja riiki sisenemise kohta. Liikmesriikidel peaks olema võimalik ette näha vastuvõetavuse läbivaatamine või sisuline läbivaatamine, mis võimaldaks selliste taotluste üle otsustamist välispiiril või piirkondlikel väljumiskohtadel täpselt määratletud asjaoludel. Reformitud ühine varjupaigasüsteem peaks tagama, et liikmesriigid võtavad oma õiglase osa vastutusest, järgides solidaarsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet. Laste parimaid huve tuleb hinnata ja võtta arvesse esmajärjekorras kõikide neid puudutavate meetmete või otsuste puhul, samas kui tuleks tagada iga lapse õigus olla koheldud eelkõige lapsena.
Ühtsete varjupaigaeeskirjade väljatöötamisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta, et vältida kuritarvitusi, nagu näiteks rahvusvahelise kaitse taotlejate varjupaigataotlemine, kelle edasine liikumine ei sõltu ainult vastuvõtutingimustest, vaid ka teatud määral majanduslikest teguritest ja tuttavatest kultuurilistest sidemetest sihtriikides, ning samal ajal motiveerida rahvusvahelise kaitse saajaid jääma selle liikmesriigi territooriumile, kus kaitse algselt anti. Sellised eeskirjad peaksid tagama, et reformitud Dublini süsteemi toimimist ei häiriks selline liikumine ja et liikmesriigid järgiksid seda täielikult.
Euroopa ühise varjupaigasüsteemi toimimine sõltub iga liikmesriigi vahelisest solidaarsusest, mis on ELi rände suhtes kohaldatava lähenemisviisi keskmes. Reformitud ühine varjupaigasüsteem peaks võimaldama liikmesriikidel moodustada osa ELi raamistikust, kus saabuvad varjupaigataotlejad jaotatakse õiglaselt nende vahel, leevendades seeläbi survet riikidele, kuhu nad esimesena sisenevad. Liikmesriigid, kes ei soovi selles raamistikus osaleda, peavad andma märkimisväärse ja käegakatsutava panuse teiste sisulise solidaarsuse vormide kaudu. ELi raamistik liikmesriikide vaheliseks ümberpaigutamiseks peaks tagama, et kõik selgelt rahvusvahelist kaitset vajavad taotlejad saaksid täielikult ja kiiresti kasutada oma kaitseõigusi ümberpaigutamisliikmesriigis, vältides samal ajal taotlejate, kelle taotluse kohta tõenäoliselt tehakse negatiivne otsus, ümberpaigutamist teise liikmesriiki ja seega nende liidus viibimise põhjendamatut pikendamist.
EL peaks osana ühtsest Aafrika strateegiast jätkama arutelu Vahemere mõlemal kaldal asuvate piirkondlike väljumiskohtade üle, kus varjupaigataotlejaid saab turvaliselt vastu võtta ja nende taotlusi tõhusalt, väärikalt ja inimlikult hinnata. Selliseid piirkondlikke väljasaatmisplatvorme võiksid hallata EASO ja EBCGA, ilma et see piiraks reformitud Dublini süsteemi nõuetekohast toimimist.
Igal turvalisel riigil, nii ELi riikidel kui ka kolmandatel riikidel, on Vahemere piirkonnas roll otsingu- ja päästeoperatsioonides. Laevalt lahkumine peaks toimuma kooskõlas rahvusvahelise õigusega, isegi kui see toimub väljaspool ELi territooriumi.
Merel elude päästmine on nii rahvusvahelise kui ka liidu õiguse alusel juriidiline kohustus, kuid eelkõige on see inimlikkus ja solidaarsus ohustatud isikute suhtes. Liikmesriigid peavad nii individuaalselt kui ka ELi liikmesriikidena või asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel tegutsedes järgima asjakohase rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse standardeid, kui tegemist on merehätta sattunud isikute abistamisega. Otsingu- ja päästeoperatsioone teostavad laevad peavad järgima asjakohast rahvusvahelist ja liidu õigust ning järgima pädeva päästekoordineerimiskeskuse juhiseid ja tegema koostööd liikmesriikide ametiasutuste ja Frontexiga, et tagada sisserändajate ohutus.
ELi ja Türgi vaheline kokkulepe vähendas oluliselt rändesurvet Euroopale kuni selle aasta alguseni. Sarnaste kokkulepete sõlmimisega transiit- ja päritoluriikidega saab ennetada ebaseaduslikku rännet, samas kui suur hulk rändajaid saab päritolu- või transiidiriikides rahalist toetust. ELi pagulasrahastu Türgis on andnud peaaegu 1,7 miljonile süürlasele toetust igapäevaste põhivajaduste katmiseks ja rohkem kui 500 000 pagulaslapsele on toetatud kooliminekut. Siiski on sisserändajate massiline ja organiseeritud surve Kreeka-Türgi piiril ja Kreeka saartel juba mõnda aega äärmiselt murettekitavaks muutunud, mistõttu on olukord saarte hotspotides vastuvõtutingimuste osas jätkusuutmatuks muutunud. Surve maismaapiiridel võib viia vägivallani. EL peaks suurendama oma jõupingutusi, et Türgi täidaks oma kohustusi, mis tulenevad ELi ja Türgi vahelisest kokkuleppest.
Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eeskirjade edasine tugevdamine ja ühtlustamine peaks samuti tagama võrdse kohtlemise kogu ELis ja vähendama põhjendamatuid tõmbetegureid, et tulla ELi.
Määramisasutuste võime viia läbi rahvusvahelise kaitse taotluste range ja õiglane läbivaatamine sõltub mitmetest teguritest, mis on seotud nende sisemise korralduse, ressursside ja toimimisega. Kiire ja tõhusa varjupaigamenetluse võtmetähtsusega on varjupaigasüsteemide eelisarendamine, investeerimine otsuste tegemise kvaliteeti esimeses astmes, tagades pädevatele asutustele piisavad vahendid, koolitades nende töötajaid ning andes taotlejatele peamised menetluslikud tagatised, et nad saaksid esitada kõik oma taotluse elemendid võimalikult varases staadiumis.
Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti roll on väga oluline, kui tegemist on liikmesriikidele rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise toetamisega ning varjupaigataotluste menetlemise eest vastutavate menetlejate koolitamisega. Toetust ja teavet tuleks laiendada saatjata ja eraldatud lastele kooskõlas nende parimate huvidega. On hädavajalik, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet oleks täieõiguslik amet, millel on vajalikud pädevused ja vahendid.
Täieõigusliku ametina tuleks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil anda liikmesriikidele kohapeal ekspertide abi ilma isikut tõendavate dokumentideta reisivate isikute päritoluriikide kindlakstegemisel.
Kiirendatud kontrollimenetlus ja piirimenetlus on vajalikud vahendid, et tegeleda tõhusalt selliste taotluste läbivaatamisega, mis on selgelt pettuse, ilmselgelt põhjendamatute või vastuvõetamatute taotluste puhul, ning seetõttu peaksid need olema tulevase Euroopa varjupaigapoliitika kohustuslikud komponendid, mis peaks samuti seadma prioriteediks varjupaigataotlused, mis esitatakse otse välispiiril või väljaspool Euroopat.
Edaspidi tuleb uurida piirkondliku korra läbivaatamist, et määrata kindlaks lossimiskohad, mis vabastaks eesliiniriigid ainuvastutusest merelt päästetud inimeste lossimise ja edasise töötlemise eest.
Ümberasustamine on turvaline ja seaduslik alternatiiv ebaseaduslikule ja ohtlikule reisile kaitset vajavate inimeste jaoks ning Euroopa solidaarsuse väljendusviis kolmandate riikidega, mis võtavad vastu suure hulga sõja või tagakiusamise eest põgenevaid inimesi. Liikmesriikide otsustada peaks jääma, kui palju inimesi ELi piires ümber paigutatakse. Liikmesriikide jätkuv pühendumine ümberasustamisele kui turvalisele ja seaduslikule viisile ELi sisenemiseks kinnitab, et see on jätkuvalt üks peamisi vahendeid, mis võimaldab rahvusvahelist kaitset vajavatel inimestel jõuda ELi korrapäraselt, hallatult, turvaliselt ja väärikalt. Samal ajal ei peaks mitte ainult EL tervikuna, vaid ka rahvusvaheline üldsus suurendama vastutust kaitse eest, kuna praegu on see ülemaailmsel tasandil ebaühtlaselt jagatud. Selles osas tuleks edendada edasist arengut ja tugineda ÜRO pagulasfoorumile, kus rahvusvahelise vastutuse jagamise põhimõte tuleks konkreetselt ellu viia.
Rände arukas juhtimine ei nõua mitte ainult poliitikat, mis käsitleb ebaseaduslike rändevoogudega tegelemist, tagades samal ajal kaitset abivajajatele, vaid ka ennetavat poliitikat, mis hõlmab jätkusuutlikke, läbipaistvaid ja juurdepääsetavaid seaduslikke teid, millest saavad kasu nii Euroopa kui ka päritoluriigid.
Euroopa on vananev kontinent, kus tööealine elanikkond väheneb ja eeldatavasti väheneb järgmise kümnendi jooksul 18 miljoni inimese võrra. Lisaks näitavad muutused ELi tööturul nõutavate oskuste osas aastatel 2012-2025, et vajadus kõrgelt kvalifitseeritud töötajate järele suureneb (68 miljonilt 83 miljonile ehk +23%). Liikmesriigid peaksid ümber hindama oma sotsiaal- ja perepoliitika, et tulla toime nende muutustega ja aidata ELil tervikuna toime tulla nende uute oludega.
EL peab parandama rändereegleid ja uurima võimalusi, kuidas meelitada ligi nii füüsilist tööjõudu kui ka kõrge kvalifikatsiooniga seaduslikke sisserändajaid ja ettevõtjaid, kes suudavad täita vabu töökohti ja elavdada majanduskasvu. EL peab reformima ELi sinist kaarti ja kaaluma pikaajaliste, lühiajaliste ja hooajaliste viisade kogumeid, mis võivad aidata kaasa tööjõu olukorra parandamisele nii Euroopas kui ka päritoluriikides. Liikmesriikide pädevust selles valdkonnas tuleb austada ning liikmesriigid määravad ise kindlaks oma tööturule juurdepääsu tingimused.
Seaduslik ränne peab saama osaks üldisest arutelust teiste teemade hulgas kolmandate päritolu- ja transiidiriikidega selle üle, kuidas teha koostööd rändevoogude juhtimisel. EL peaks edendama VKEde koostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning edendama investeerimissüsteemi, mitte ainult abi.
Tuleks hakata kaaluma, kuidas muuta ELi raamistikku seadusliku ja eelkõige tööjõu rände juhtimiseks, sealhulgas võttes eeskuju teiste riikide, näiteks Kanada, välja töötatud edukatest punktipõhistest mudelitest ja arvestades liikmesriikide pädevust.
Me usume, et meie ELi abi ja välispoliitikat käsitlev strateegia peab arvestama ka rändepoliitikaga. Euroopa Komisjon peaks seda kaaluma uue "Aafrika strateegia" ning Lähis-Ida suhtes tervikliku strateegia väljatöötamisel. EL peaks sagedamini andma abi vastuvõtvale riigile, et vältida ebaseaduslikku majandusrännet. ELi abipoliitika üks üldeesmärkidest peab olema ka rände algpõhjustega, sealhulgas demograafiliste probleemidega tegelemine. Seetõttu tuleks keskenduda stabiilsete institutsioonide arengu toetamisele Euroopa lähipiirkonnas, et edendada jätkusuutlikku ühiskondlikku arengut.
Rändeprobleemiga tegelemine nõuab partnerlust Aafrikaga, mille eesmärk on Aafrika kontinendi sotsiaal-majanduslik ümberkujundamine, järgides selle põhimõtteid ja eesmärke. Selleks ei ole vaja mitte ainult suurendada arenguabi, vaid ka astuda samme uue raamistiku loomiseks, mis võimaldaks oluliselt suurendada nii aafriklaste kui ka eurooplaste erainvesteeringuid. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ÜRO säästva arengu eesmärkide rakendamisele, keskendudes eelkõige haridusele, tervishoiule, infrastruktuurile, innovatsioonile, heale valitsemistavale ja naiste mõjuvõimu suurendamisele. Lisaks tuleks arvesse võtta 2018. aasta Aafrika-Euroopa kõrgetasemelise foorumi õppetunde, sest need toovad esile, kuidas kasutada ära kasutamata potentsiaali innovatsiooni ja digitaliseerimist kui meie tulevase arengu olulisi tegureid.
Oluline on teha koostööd partnerriikidega vastupidavuse ja stabiilsuse ning töökohtade ja võimaluste loomise osas nii sisserändajate ja pagulaste kui ka vastuvõtvate kogukondade jaoks.
EL peab tuginema ELi Aafrika sihtfondi senisele kogemusele ja jätkama Aafrika mandril tehtud tööd. Ta peaks sihtfondi 2020. aastaks täiendama liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni panusega, tehes samal ajal kindlaks täpsed vajadused.
ELi meetmete eesmärk peaks olema aidata kaasa kohalike kogukondade ja piirkondade majandusarengule ning seega vähendada rändesurvet, parandades potentsiaalsete ja/või tagasipöörduvate sisserändajate oskusi ja tööalast konkurentsivõimet.
ELi laienemispüüdlused Lääne-Balkani riikides ja ELi aktiivne naabruspoliitika aitavad laiendada heaolu ja õigusriigi põhimõtete tugevdamist ning on seega tõhusad ennetavad vahendid rändevoogude paremaks juhtimiseks. Tõhustatud strateegiline ja operatiivkoostöö ELi ja selle ida- ja lõunapiiril asuvate riikide vahel peaks olema nende jõupingutuste lahutamatu osa.
Kuigi EL võib ELi toimimise lepingu artikli 79 lõike 4 alusel pakkuda stiimuleid ja toetust liikmesriikide tegevusele, jääb integratsioon liikmesriikide pädevusse.
Viimaste aastate rändevood on suurendanud vajadust tõhusa poliitika järele kolmandate riikide kodanike integreerimiseks.
Integratsioon on kaasava, sidusa ja jõuka ühiskonna eeltingimus. Me mõistame, et integratsioon on kahesuunaline protsess ja integratsiooniprotsessi lahutamatuks osaks peab olema nende väärtuste austamine, millele liit on rajatud.
Nõuame liikmesriikidelt uut lähenemisviisi integratsioonile, mis keskendub sotsiaalsele ja tööturule kaasamisele, keele- ja integratsioonikursuste pakkumisele, pöörates erilist tähelepanu naissoost sisserändajatele ja muudele haavatavatele inimestele ning tegeledes linnaghetode probleemidega. Integratsioon võimalikult varajases etapis, nii üldiste kui ka sihipäraste meetmete kaudu, on oluline tegur, mis aitab kaasa ühiskondlikule ühtekuuluvusele Euroopas tervikuna ning on oluline tegur võimaliku kuritegevuse ja radikaliseerumise ohu vähendamisel.
Õigusriik ja põhiõigused, nagu sõnavabadus, meeste ja naiste võrdsed õigused ning religioossete kogukondade austamine ja dialoog on meie väärtussüsteemi olulised elemendid, mida kõik, sealhulgas sisserändajad, peavad austama. Me ei saa lubada paralleelühiskondi, kus liidu põhiväärtusi süstemaatiliselt õõnestatakse, ning me peame tõhustama võitlust kõigi selliste äärmuslike ideoloogiate vastu.
Kõigi ühiskonnas osalejate osalemine on ülioluline ning austades liikmesriikide pädevust integratsioonimeetmete osas, peaksid sellised meetmed kõigi seaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike suhtes edendama pigem kaasamist kui eraldamist, tehes koostööd piirkondlike ametiasutustega, kellel on integratsiooniprotsessides võtmeroll.
1 available translation
Table of content
6 / 54