EPP fraktsiooni seisukohavõtt rände kasutamise kohta: Kindel, õiglane ja tulevikku suunatud lähenemisviis

Sissejuhatus

EPP fraktsioon seisab Euroopa eest, mis kaitseb oma piire ja võitleb ebaseadusliku rände vastu. Me püüame peatada kontrollimatu rände, et Euroopa suutlikkus integreerida neid, kellel on õigus jääda, ei oleks ülekoormatud.

Rände- ja varjupaigapakti vastuvõtmine oli oluline samm Euroopa kontrollitavama rändepoliitika suunas. Siiski on endiselt probleeme, mis nõuavad edasisi meetmeid ELi tasandil. EPP fraktsioon on jätkuvalt liikumapanev jõud, mis juhib Euroopat kindla, õiglase ja tulevikku suunatud lähenemisviisi suunas rändele.

Me näeme vajadust uute julgete meetmete järele, et saata kiiresti tagasi need, kellel puudub õigus liidus viibida, tugevdada meie välispiire ja kaitsta Schengeni ala, lüüa inimkaubitsejad ning võidelda kolmandate riikide või vaenulike valitsusväliste osalejate poolt migrantide relvastamiseks.

Meie prioriteedid on selged. Me täidame 9-punktilise kava, et lahendada peamised rändeprobleemid, millega meie kontinent silmitsi seisab. Me astume järgmised sammud sellise rändepoliitika suunas, mis töötab meie liidu ja selle kodanike huvides.

Preambul

Ränne on Euroopa jaoks suur väljakutse ja jätkuvalt murettekitav. Kuigi 2024. aastal on hakanud vähenema ebaseaduslik sissesõit, mis kinnitab Euroopa Rahvapartei fraktsiooni järgitava ja rakendatava poliitika tõhusust, seisavad paljud liikmesriigid jätkuvalt silmitsi märkimisväärse rändesurvega, eriti need, mis asuvad ELi eesliinil ja idapiiridel.

Seda silmas pidades, olles täielikult pühendunud kindlale, kuid õiglasele rände- ja varjupaigasüsteemile, mis on kooskõlas rahvusvahelise ja ELi õigusega, näeme tungivat vajadust rakendada rangemaid meetmeid nende suhtes, kes peavad EList lahkuma, ning takistada nende sisenemist, kes ei vasta vajalikele tingimustele. Reeglid on olemas selleks, et kaitsta meie kodanikke, ja neid järgides saame aidata ka neid, kes tõesti kaitset vajavad. Selleks peavad liikmesriikide ametiasutustel, eelkõige õiguskaitseorganitel, olema vajalikud vahendid, tööriistad ja õiguskindlus. Me tahame olla kindlalt tasakaalus ELis seaduslikult elavate isikute kohustuste ja õiguste vahel. Me tahame tagada, et kõigil liikmesriikidel on suutlikkus ja vahendid rände tõhusaks juhtimiseks ning ELi õiguse kohaldamise osas liigse tõlgendamise vältimiseks.

jagu: tagasisaatmispoliitika

Seni on ainult 20% tagasisaatmisotsustest tõhusalt täidetud, kuigi toimiv tagasisaatmispoliitika on rände juhtimiseks hädavajalik. Liikmesriikide käsutuses peavad olema tõhusad õiguslikud ja operatiivsed vahendid tagasisaatmisotsuste jõustamiseks ning ebaseadusliku saabumise ja riigis viibimise takistamiseks, mida toetavad sellised meetmed nagu rahalised tagatised või kinnipidamine nõuete täitmata jätmise korral. Meie eesmärk on lihtsustada tagasisaatmisotsuste rakendamist ja vältida täitevasutuste tarbetut halduskoormust. Me kutsume üles tugevdama Frontexi rolli, võimaldades ka selle osalemist kolmandate riikide vahelistes tagasisaatmisoperatsioonides. Komisjon on esitanud ettepaneku uue tagasisaatmismääruse kohta, milles keskendutakse järgmistele teemadele: tagasisaatmisotsuste vastastikune tunnustamine, lühendatud kaebuste esitamise tähtajad, rangemad kohustused tagasisaadetavatele isikutele ja nende täitmata jätmise tagajärjed, kiirendatud menetlused kuriteos kahtlustatavate isikute suhtes, sealhulgas kinnipidamise ja liikumisvabaduse piiramise tõhustatud alused, paremad meetmed põgenemise vastu võitlemiseks ning kaebuste piiratud mittekohustuslik mõju. Sunniviisiline tagasisaatmine peab jääma usaldusväärseks võimaluseks ja vabatahtlik lahkumine tuleb takistada, kui see kujutab endast tõsist takistust tagasisaatmise tõhusale elluviimisele.

Tagasipöördumise tagajärjed peavad olema ranged. Samuti peab see sisaldama liikmesriikide kohustust võtta kõik vajalikud meetmed tagamaks, et ametiasutused on teadlikud tagasisaadetava isiku asukohast ja et isik jääb ametiasutuste jaoks kättesaadavaks, kuni ta on liikmesriigi territooriumilt tegelikult lahkunud. Vägivaldselt tagasisaadetavatele isikutele tuleb kehtestada pikaajaline sissesõidukeeld, sealhulgas alaline ja tähtajatu sissesõidukeeld neile, kes kujutavad endast julgeolekuohtu. Me tervitame komisjoni ettepanekut õigusliku raamistiku kohta, millega luuakse rahvusvahelistele standarditele vastavad tagasisaatmiskeskused väljaspool ELi, ning kutsume komisjoni üles jätkama koostöös kolmandate riikidega uuenduslike lahenduste uurimist ebaseadusliku rände vastu võitlemiseks.

2. jagu: Välispiiride kindlustamine ja tugevdamine

ELi välispiiride kaitsmine on rände tõhusaks haldamiseks hädavajalik. ELi ja Schengeni ala piires vastutavad liikmesriigid jätkuvalt selle eest, et otsustada, kes sisenevad nende territooriumile. Tõhus piirihaldus hõlmab ka meie suutlikkust reageerida arvukatele hübriidohtudele, sealhulgas, kuid mitte ainult, migrantide relvastumisele. Me peame tagama tugevamad välispiirid koos ebaseaduslike sisserändajate tugevdatud ja rangema kontrolliga. Kõigil ELi välispiiridel tuleb rakendada ulatuslikku elektroonilist järelevalvet, mida toetavad struktuurilised ja tehnilised piirikaitsemeetmed. Oluline on tõhustada koostööd selliste asutuste nagu Frontex, Europol ja Eurojust ning toetada liikmesriike. Frontex tuleb muuta täielikult toimivaks Euroopa piirivalveametiks, mis on varustatud nüüdisaegse ja täiustatud järelevalvetehnoloogiaga, näiteks droonide, tehisintellekti ja biomeetriliste süsteemidega. Frontexi tegevus peaks laienema äärepoolseimatesse piirkondadesse, tagades tervikliku piirikaitse. Aafrika riikide ja teiste partnerriikidega tuleb viivitamatult sõlmida koostöölepingud. Me kohustume kolmekordistama oma personali 30 000 töötajani ja võtma võimalikult kiiresti vastu vajalikud õigusaktid, sealhulgas eelarvemuudatused. Liikmesriigid peaksid kooskõlastatult ja ELi rahastamise toel looma piirkondlikud piirikaitsekeskused rändesurve all olevates piirkondades. Samuti tuleb Euroopa tasandil rahastada füüsilist infrastruktuuri, elektroonilise piirivalve parandamist ja muid uuenduslikke piirivalve vahendeid. Arvestades geopoliitilist konteksti, peame muutma paradigmat piiride turvalisuselt piirikaitsele. ELi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks tagada uued rahalised vahendid kõigi selle valdkonna vajaduste rahuldamiseks.

jagu: Strateegiline koostöö kolmandate riikidega

Kontrollimatu ränne koormab avalikke teenuseid, häirib kohalikku majandust ja soodustab sotsiaalseid pingeid, eelkõige esirinnas olevates liikmesriikides, nagu Hispaania, Itaalia või Kreeka, ning väiksemates ja geograafiliselt haavatavates liikmesriikides, nagu Küpros ja Malta, mis mõjutab ka selliseid teisese liikumise riike nagu Saksamaa või Prantsusmaa. Strateegilised partnerlused kolmandate riikidega on rände juhtimisel otsustava tähtsusega. Koostöö peab keskenduma algpõhjustega tegelemisele, suutlikkuse suurendamisele ja piirihalduse parandamisele, võitlusele ebaseadusliku lahkumise, salakaubaveo ja inimkaubanduse vastu ning tagasisaatmise hõlbustamisele. Tuneesia, Egiptuse või Liibanoniga sõlmitud kokkulepped näitavad meile teed, mida järgida. Ainuüksi ELi ja Tuneesia vaheline leping on andnud käegakatsutavaid tulemusi, vähendades ainuüksi sel aastal Itaaliasse ebaseaduslikult saabuvate isikute arvu 60% võrra. Me kutsume komisjoni tungivalt üles lõpetama läbirääkimised Marokoga ja võimalusel alustama uusi läbirääkimisi. Struktureeritud dialoogid, Frontexi operatiivsed lähetused ja sihtotstarbeline ELi rahastamine tugevdavad neid jõupingutusi. Samuti tuleb sõlmida lepingud selliste naaberriikidega nagu Senegal ja Mauritaania Frontexi lähetamiseks, mis on hädavajalik, et kontrollida ebaseaduslike sisserändajate lahkumist Kanaari saarte suunas, mis on uus ebaseadusliku rände sisenemisvõimalus Euroopasse. Strateegilise partnerluse osaks peab olema ka jagatud vastutus merepääste ja mereõiguse jõustamise eest, sealhulgas turvalised sadamad päästetud sisserändajate lossimiseks. Kõik asjaomased riigid, sealhulgas Aafrika riigid, peavad andma oma panuse. ELi toetus kolmandatele riikidele peaks hõlmama nende haldusasutuste digitaliseerimist, usaldusväärse perekonnaseisu kehtestamist ning biomeetriliste ja turvaliste sertifikaatide väljastamist, mis võimaldab meil vahetada biomeetrilisi andmeid turvalistes tingimustes. EL peab kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid - diplomaatilist, majanduslikku ja arengukoostööd -, et luua tugevamaid, tõhusamaid ja vastastikku kasulikke partnerlussuhteid. Arenguabi peaks seadma prioriteediks riigid, kes näitavad üles pühendumust rände haldamisele. Läbivaadatud viisamehhanismid peaksid takistama kuritarvitusi ja ennetama ohtusid. Koostöö puudumise korral peavad olema ka tagajärjed. Kolmandad riigid, kes ei tee koostööd ebaseadusliku lahkumise tõkestamisel või tagasivõtulepingute või -korra rakendamisel, olgu siis riiklikul või ELi tasandil, ei tohiks saada ELi vahendeid ega viisasid. Sellised otsused tuleks kinnitada ELi tasandil ja neid tuleks kohaldada ühetaoliselt kõikides liikmesriikides.

jagu: Schengeni ala kaitsmine

Schengeni ala on Euroopa integratsiooni üks käegakatsutavamaid saavutusi ja Euroopa projekti üks peamisi tugisambaid. Viimastel aastatel on Schengeni ala seisnud silmitsi erakordse survega, mis on tingitud terrorismi, radikaliseerumise, organiseeritud kuritegevuse ja kolmandate riikide kodanike loata teisese liikumise põhjustatud ohtudest. ERP fraktsioon toetab turvalist ja piirideta Schengeni ala, mis samal ajal tunnustab liikmesriikide õigust taaskehtestada ajutine kontroll sisepiiridel viimase abinõuna, mida kohaldatakse erandkorras, proportsionaalselt ja piiratud ajaks ning mis tühistatakse niipea, kui ohud kaovad. Schengeni terviklikkust ei ohusta mitte liikmesriigid, vaid püsivad ja arenevad ohud ise. Schengeni ala vastupidavus sõltub tõhusast välispiiride haldamisest ning töökindlatest IT-süsteemidest ja andmebaasidest, nagu SIS ja VIS. Me nõuame tungivalt, et EES ja ETIAS hakkaksid kiiresti toimima. Viisataotluste menetluste lihtsustamine, digitaliseerimine ja personali suutlikkuse suurendamine suure nõudlusega piirkondades ning parem piiriülene koostöö on olulised sammud turvalisema Schengeni ala suunas.

jagu: Euroopa varjupaiga- ja rändepakti rakendamine

Euroopa Varjupaiga- ja Rändepakt on küll ajalooline, kuid see on vaid alus, millele me peame rajama täielikult tervikliku lähenemisviisi rände haldamisele kõigis selle mõõtmetes. See on hea algus, kuid sellest ei piisa. See nõuab kooskõlastatud ja õigeaegset rakendamist, mis kajastab liikmesriikide erinevaid asjaolusid ning kaasab ja toetab tõhusalt nii piirkondlikke kui ka kohalikke ametiasutusi. Ühtlustatud varjupaigasüsteemid peavad selgelt eristama kaitset vajavaid isikuid ja majandusmigrante. Turvalised välispiirid ja tõhusad menetlused on otsustava tähtsusega, et tagada õiglane vastutuse jagamine ja solidaarsus liikmesriikide vahel. Liikmesriigid peavad komisjoni toetusel täielikult rakendama vastuvõetud ELi õigusakte ja kehtivate õigusaktide kohaldamist. Me peame õigeaegselt põhjalikult läbi vaatama ja täielikult kasutama turvalise kolmanda riigi kontseptsiooni, et vähendada saabujate arvu. Kehtestatud ühenduskriteeriumid ei ole otstarbekohased ja need tuleb lõpetada.

Euroopa ei ole ega saa olla ainus sihtkoht kogu ebaseaduslikule rändele ja varjupaigataotlejatele. Arvesse tuleb võtta piiratud ressursse ja piiratud vastuvõtuvõimet. Samuti tuleb ajakohastada määrust pagulasseisundi või täiendava kaitse saamise tingimuste kohta, et tulla toime varjupaigataotluste teistsuguse tegelikkusega. Dublini mehhanismi raames peaksid kõik jõupingutused olema suunatud sellele, et üleandmised toimuksid tõhusate ja usaldusväärsete tähtaegade jooksul ning et seeläbi oleks võimalik takistada loata edasiliikumist.

Täiendavalt pakti rakendamisele võib liit kehtestada meetmed, et stimuleerida ja toetada liikmesriikide tegevust seaduslikult riigis viibivate isikute integreerimise valdkonnas. Integratsioon on kahesuunaline protsess, mis nõuab, et sisserändajad õpiksid kohalikke keeli, austaksid tavasid ja seadusi ning annaksid oma panuse ühiskonda. Perekonna taasühinemine peaks enne selle lubamist nõudma tõestatud integratsiooni ja rahalist stabiilsust. Integratsioonimeetmed peaksid võitlema radikaliseerumise ja paralleelühiskondade vastu.

jagu: Võitlus sisserändajate salakaubaveo vastu

Üle 90 % ebaseaduslikest sisserändajatest sõltub salakaubavedajatest^[1]. On täheldatud, et rändajate salakaubavedajad ja inimkaubitsejad on muutunud üha vägivaldsemaks, olles ohtlikuks meie piirivalvuritele kõikidel tasanditel ja ohuks meie sisejulgeolekule. Inimkaubandusvõrgustike likvideerimiseks on oluline tõhustatud piiriülene koostöö, luure- ja andmevahetus, kõrgtehnoloogia kasutamine ning parem koordineerimine liikmesriikide ja teiste justiits- ja siseküsimuste asutuste vahel. Frontexi, Europoli ja Eurojusti tuleb tugevdada, et toetada liikmesriike paremini organiseeritud kuritegevuse kõigi vormide, eelkõige rändajate salakaubaveo ja inimkaubanduse tuvastamisel, uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel, sealhulgas sunnivahenditeta uurimisvolituste abil. Samuti peame tugevdama õigusraamistikku, et takistada ebaseaduslikule sisenemisele, transiidile ja riigis viibimisele kaasaaitamist, kehtestades kõrgemad miinimumkaristuste künnised, sealhulgas transpordiettevõtjatele. Salakaubavedajad ja inimkaubitsejad on leidnud SAR-operatsioonides meetodi, et kasutada ära haavatavaid isikuid ning liikmesriikide jurisdiktsiooni ja vastutust ning jätkata oma ebaseaduslikku tegevust, kasutades päästetegevust vahendina oma kuritegelike võrgustike säilitamiseks ja rohkemate elude ohustamiseks. Kõik osalejad, sealhulgas kodanikuühiskond, peavad austama seadust. Otsingu- ja päästeoperatsioone läbiviivate kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevusjuhend peaks tagama rahvusvahelise õiguse järgimise, takistades samal ajal inimkaubitsejate poolset ärakasutamist. Raha jälgimine on oluline, et likvideerida inimkaubandusvõrgustikud, kasutada täielikult ära õiguskaitseseadus, rakendada tõhusaid eeskirju konfiskeerimise ja vastupidise tõendamiskohustuse kohta. Nõuame EPPO volituste läbivaatamist, et lisada rändajate salakaubavedu kui osa organiseeritud kuritegevusest oma volitustesse.

7. jagu: Rändajate instrumentaliseerimise ja relvastamisega tegelemine

EL peab võitlema sisserändajate instrumentaliseerimise ja relvaks muutmise vastu vaenulike osalejate poolt. Tuleb takistada haavatavate inimeste kasutamist relvana meie vastu kas rahalise või poliitilise kasu saamise eesmärgil. Meie piiride kaitsmine sellise vaenuliku tegevuse eest tähendab ka instrumentaliseeritud sisserändajate inimõiguste kaitsmist. Me peame kasutama kogu oma tööriistakasti, sealhulgas Schengeni piirieeskirjade ja kriisimääruse pakutavaid võimalusi. Kehtivaid varjupaigaeeskirju tuleb kohandada, et lahendada uusi probleeme, et vältida õiguslünkade ärakasutamist autoritaarsete režiimide poolt. Nende hübriidohtude tõhusaks tõrjumiseks nii ELi välispiiridel kui ka riigisiseselt on vaja instrumentaliseerimise ja relvastumise ulatuslikumat määratlust. Tuleb esitada paremad eeskirjad transporditeenuste pakkujate kohustuste kohta koos selgete karistustega nende rikkumise eest, sealhulgas keelata nende tegevus ELis. Lisaks rõhutame, et liikmesriikide eesõigus ja kohustus on tagada oma julgeolek ja territoriaalne terviklikkus kõigi vahenditega. Seetõttu tuleb kaaluda aluslepingutes juba sätestatud erakorralisi meetmeid, sealhulgas ajutisi erandeid teiseste õigusaktide, näiteks varjupaigaõiguse suhtes, kui sisserändajaid kasutatakse relvana ELi, liikmesriikide ja meie ühiskondade vastu. Tuleks luua ELi kiirreageerimisrühmad, mis tegeleksid riigipoolsetest destabiliseerimispüüdlustest tingitud instrumentaliseerimiskatsetega piiridel.

8. jagu: Tööjõu ränne

Hästi juhitud seaduslik ränne võib aidata reageerida tööturu muutuvatele vajadustele, rahuldada praegusi ja tulevasi vajadusi oskuste järele ja tagada dünaamiline majandus. Siiski saab see kompenseerida kodumaise tööjõu vähenemist ainult siis, kui uute sisserändajate oskused ja oskused vastavad liikmesriikide vajadustele, millele aitavad kaasa sellised ELi süsteemid nagu sinine kaart. Erinevused hariduslikus, kultuurilises ja keelelises taustas võivad tekitada sotsiaalseid probleeme. Selleks, et maksimeerida seaduslikust sisserändest saadavat kasu, tuleb talendipoliitika ja rändeteed ühendada tugevate lühi- ja pikaajaliste meetmetega, mis toetavad kaasamist ja integratsiooni. Need jõupingutused võimaldavad seaduslikel sisserändajatel anda täielik panus ELi arengusse ja ühisesse jõukusesse. Seaduslikul rändel peaks olema keskne roll laiemas arutelus, sealhulgas koostöös kolmandate päritolu- ja transiidiriikidega, et rändevooge tõhusalt juhtida. Sellega seoses jälgime Euroopa Komisjoni esitatud algatusi, nagu ELi talendipark ja ELi talendipartnerlused, austades samas liikmesriikide suveräänsust ja aidates kaasa ebaseadusliku rände ohjeldamisele.

9. jagu: Tulevikukindla rände- ja varjupaigapoliitika kujundamine tulevikus.

EL peab kohandama rändepoliitikat, mis põhineb ülemaailmsetel parimatel tavadel ja suundumustel, võttes arvesse mitte ainult praeguseid probleeme, vaid ka tulevast rändedünaamikat. Meie kaks peamist prioriteeti peavad olema ebaseadusliku rände peatamine ja tagasisaatmisotsuste jõustamine. Itaalia-Albaania protokoll on esimene, kuid otsustav uuenduslik samm ebaseadusliku rände tõkestamiseks ja salakaubavedajate ärimudeli murdmiseks, sest see näitab, et varjupaiga taotlemine ja menetlemine turvalistes kolmandates riikides kui peamine reegel on võimalik. Me kutsume komisjoni tungivalt üles jätkama arutelusid Vahemere mõlemal kaldal asuvate piirkondlike väljumiskohtade ja muude uuenduslike lahenduste üle, kus varjupaigataotlejaid saab turvaliselt vastu võtta ja nende taotlusi tõhusalt, väärikalt ja inimlikult hinnata. Samuti peab komisjon töötama selle nimel, et luua väljaspool ELi asuvad ELi hallatavad keskused, kuhu saaks lõpliku väljasaatmise ootamise ajaks üle viia teatavad kolmandate riikide kodanike kategooriad, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus (tagasisaatmiskeskused). 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon on aidanud kaasa tagakiusamise eest põgenevate isikute kaitsmisele. Siiski on ülemaailmne olukord pärast konventsiooni jõustumist oluliselt muutunud, sest on tekkinud stsenaariumid, mida konventsioon ei näinud ette. Lisaks sellele on täiendava kaitse kontseptsioon viinud topeltsüsteemi loomiseni, mis õõnestab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tõhusust ja seab kahtluse alla ELi-sisese solidaarsuse. EL peab algatama dialoogi Genfi konventsiooni kohandamise üle praegusele maailmale, töötades ühtsema ja terviklikuma raamistiku suunas, mis tagab pagulastele kindla kaitse, võttes samal ajal arvesse liikmesriikide õigustatud muresid julgeoleku ja rände haldamise osas. Selline ennetav tegevus kinnitaks taas ELi pühendumust inimõigustele ja tema juhtrolli vastutustundliku rahvusvahelise pagulaste kaitsekorra kujundamisel.