Energia väljapressimise lõpp: Euroopa seni kõige julgem samm

Paar talve tagasi hoidis Euroopa hinge kinni. Pered jälgisid, kuidas nende küttearved tõusid tasemele, mida nad polnud kunagi varem näinud. Ettevõtted vähendasid oma valgustust, et ellu jääda. Uudisteväljaanded lugesid gaasihoidlatesse jäänud gaasi protsenti, nagu oleks see päästerõngas. Ja kõige selle taga oli üks ebamugav reaalsus: Venemaa oli muutnud Euroopa energiasõltuvuse poliitiliseks relvaks.

See kriis ei olnud juhus. See oli äratuskell. See oli õppetund, mida Euroopa ei saa endale lubada unustada.

Selle aasta detsembris jõudsid Euroopa Parlament ja ELi liikmesriigid pöördelise kokkuleppeni: kindel ja pöördumatu tee Venemaa gaasi- ja naftatarnete järk-järguliseks lõpetamiseks. See on midagi enamat kui tehniline regulatsioon; see on Euroopa valik, mis valib turvalisuse, väärtused ja suveräänsuse väljapressimise asemel. Tänu meie kindlale nõudmisele on liikmesriigid nüüd kohustatud alates 1. jaanuarist 2027 mitte enam ostma otse või kaudselt veeldatud maagaasi ja alates 30. septembrist 2027 torujuhtmegaasi Venemaa agressorilt.

Põhimõtteliselt peegeldab see järkjärguline lõpetamine lihtsat tõde: Venemaa gaasi tarnimise vähendamine on Euroopa julgeoleku ja suveräänsuse jaoks hädavajalik.

Kuid energiasõltumatus peab olema ka õiglane. Euroopa Rahvaparteis oleme algusest peale olnud selged: Venemaa energia lõppemine ei saa toimuda tavaliste inimeste või Euroopa tööstuse arvelt. Energiasõltumatus on edukas ainult siis, kui see käib käsikäes taskukohasuse ja turvalisusega. Seepärast püüdsime tagada, et see järkjärguline lõpetamine tugevdaks Euroopa strateegilist autonoomiat, hoides samal ajal energiahinnad stabiilsed ja prognoositavad nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete jaoks. Üleminek peab olema mitte ainult moraalselt õige, vaid ka majanduslikult jätkusuutlik kõigi jaoks.

Kokkulepe ei piirdu gaasiga. Parlament kindlustas ka Euroopa Komisjoni kohustuse esitada 2026. aasta alguses õigusaktid, millega keelatakse 2027. aasta lõpuks täielikult Venemaa nafta import. See täidab ühe kõige ohtlikuma lünga meie sanktsioonide ülesehituses. Euroopa ei saa jätkuvalt maksta Venemaale energia eest rohkem, kui ta Ukrainale abi annab. Iga Moskvasse voolav euro toidab sõjamasinat, iga päev, mil Euroopa jätkab Venemaa energia ostmist, tähendab Ukrainas kaotatud inimelusid.

Uute eeskirjadega kehtestatakse ka karmid ja ühtlustatud karistused neile, kes püüavad keelust kõrvale hoida, ning need sulgevad lüngad - alates läbipaistmatutest "variflaevadest" kuni imporditud gaasi ebaselge päritoluni. Importijad peavad nüüd esitama usaldusväärsed tõendid selle kohta, kust nende energia tegelikult pärineb. See ei ole bürokraatia bürokraatia pärast; nii tagame, et Euroopat ei peta enam kunagi ebausaldusväärsed või vaenulikud tarnijad.

Selle saavutamiseks kehtestatakse kokkuleppega päritolu ja omandiõiguse tugevdatud kontroll ning järelevalve, mille eesmärk on sulgeda kaudsed liinid, kuid samas on menetlused proportsionaalsed, et seaduslikud tarnijad saaksid jätkata oma tegevust.

Ja me oleme minevikust õppinud. Raamistik sisaldab rangeid tingimusi keelu ajutiseks peatamiseks, mis on lubatud ainult tõelistes hädaolukordades ja mitte kunagi poliitilise surve taganttõukena. Selged tähtajad, range jõustamine ja läbipaistev järelevalve kaitsevad ühtset turgu, hoiavad energia liikumise kõigis liikmesriikides ning toetavad kiiremat üleminekut taastuvatele energiaallikatele ja mitmekesistele veeldatud maagaasi allikatele.

Oluline on, et see kokkulepe ei ole ainult komisjoni ettepanek, mida on parandatud. See on ka tõend, et Euroopa Parlament suudab tegutseda kiiresti ja ühtselt, kui kaalul on Euroopa julgeolek. Vaid mõne kuuga leppisid peamised fraktsioonid kokku kindlamas, puhtamas ja strateegilisemas seisukohas. EPP fraktsioon võitles selle eest, et pikaajalised gaasilepingud lõppeksid varem, et tugevdataks jõustamist ning laiendataks reguleerimisala naftale ja naftatoodetele. Need ei olnud sümboolsed žestid; need olid vajalikud sammud Euroopa tegevusvabaduse kaitsmiseks.

Vene gaasi ja nafta ajastu Euroopas on lõppemas. Mitte sellepärast, et see on lihtne, vaid sellepärast, et see on hädavajalik. Euroopa maksis oma varasema sõltuvuse eest kõrget hinda - majanduslikult, poliitiliselt ja moraalselt. Nüüd, selle kokkuleppega, pöörame me lõpuks ometi lehekülje ümber.

See ei ole ainult energeetikaalane otsus. See on lubadus: Euroopa seisab omal jalal. Euroopa ei rahasta Putini sõda. Euroopa ei ole enam kunagi haavatav energia väljapressimise suhtes. Ja see on tulevik, millesse tasub investeerida.