Rändekriisid ei ole vältimatud

Kui me selle aasta jaanuaris hoiatasime, et Euroopa on uinumas uude rändekriisi, süüdistasid sotsiaaldemokraadid ja liberaalid meid populismi leekide õhutamises. Nad lükkasid meie hoiatused ja kodanike mured kõrvale. Selle asemel, et otsida lahendusi, kuidas peatada ebaseaduslike sisserändajate vool Euroopasse, ignoreerisid nad seda.

Samal ajal kui linnapead ja kohalikud volikogude liikmed kõigist erakondadest hoiatavad, et nad on jõudnud piirini, mida nad saavad inimeste aitamiseks teha, aeglustavad vasakpoolsed Euroopa varjupaiga- ja rändeseaduste reformi ning torpedeerivad katseid teha koostööd Põhja-Aafrika riikidega, näiteks Tuneesiaga, et vähendada ebaseaduslikult paatidega saabuvate sisserändajate arvu. Poliitiline vastutus Euroopa piiride kaitsmise ebaõnnestumise eest lasub täielikult sotsiaaldemokraatide ja liberaalide leeris.

Nüüd on Euroopa taas silmitsi rändekriisiga ja poliitiline tragöödia on see, et me nägime seda tulemas. Nädala jooksul saabus üle 10 000 sisserändaja Lampedusa rannikule, mis on väike, umbes 6000 elanikuga saar 145 kilomeetri kaugusel Tuneesia rannikust. Mõne tunniga kahekordistus selle tillukese saare elanikkond, koos kõigi tagajärgedega, mida see toob kaasa nii sisserändajatele, ametiasutustele kui ka elanikele. See on olukord, mida ükski linn või omavalitsus ei pea vastuvõetavaks kusagil Euroopas.

Ilma Euroopa lähenemisviisita liigume ühest rändekriisist teise. Aeg on nüüd tegutseda.

Piltlikult öeldes oleme sellises olukorras, sest president Macron ja kantsler Scholz keeldusid võtmast vastutust selle Euroopa probleemi eest. Lampedusa ei ole lihtsalt Itaalia saar, see on Euroopa saar ja inimesed, kes sinna saabuvad, ei taha sinna jääda. Nad tahavad minna Prantsusmaale ja Saksamaale, Rootsi ja Hollandisse. Kuidas on võimalik, et Prantsusmaa ja Saksamaa juhid saavad ignoreerida lihtsat tõsiasja: inimesed ei lähe Itaaliasse, nad lähevad Euroopasse. Selle asemel, et vaadata eemale ja jätta Itaalia sellega üksi, peab Euroopa ühiselt lahendusi pakkuma.

Prantsuse valitsus on küll kiire saatma Itaalia piirile tugevdusi, et hoida majandusmigrante Itaalias, kuid nad on siiani keeldunud, nagu ka Saksamaa valitsus, toetamast Tuneesia kokkulepet, mis võiks vähendada ebaseaduslikult saabujate arvu. Me ei ole naiivsed selle suhtes, kellega meil Tuneesias tegemist on, kuid me ei saa takistada inimesi oma eluga riskimast Vahemere ületamisel, ilma et me looksime head suhted Põhja-Aafrika riikidega. Me ootame, et järgmisel siseministrite kohtumisel saadetakse Tuneesiaga sõlmitava memorandumi toetuseks ühemõtteline sõnum.

Mis veelgi hullem, siis ainus ettepanek, mis sotsiaaldemokraatidel ja liberaalidel on ebaseadusliku rände kontrolli taastamiseks, on otsingu- ja päästeoperatsioonid. Me ei ole otsingu- ja päästeoperatsioonide vastu, kuid see ei saa tähendada ainult seda, et päästetud inimesed tuuakse automaatselt Euroopa sadamasse. Me vajame uut Euroopa mereväe missiooni Vahemerel, kuid see peab olema võimeline tooma sisserändajaid tagasi Põhja-Aafrika rannikule. See on ainus viis, kuidas me saame murda nende kuritegelike jõukude ärimudeli, kes rikastuvad inimeste Euroopasse smugeldamisega.

Reaalsus on ka see, et valdav enamus inimesi, kes ületavad piiri, on majandusmigrandid, mitte pagulased, kellel on vähe või üldse mitte mingeid võimalusi saada Euroopas rahvusvahelist kaitset. Kuid ka inimsmugeldajad teavad, et Euroopa tagasisaatmispoliitika ei toimi. Pärast piiriületust on menetlused ja logistika nii keerulised ja kulukad, et kedagi on peaaegu võimatu tagasi saata. Sellele vaatamata tahavad Euroopa vasakpoolsed muuta õigusaktid veelgi piiravamaks, kui need juba on. Selle asemel, et püüda majandusmigrante üle kogu ELi laiali saata, tuleks nad kiiresti ja järjekindlalt tagasi saata.

Euroopa on viimastel aastatel võtnud vastu rohkem Ukraina pagulasi kui me kunagi varem oma ajaloos. Me oleme selle üle uhked. Me seisame varjupaiga põhiõiguse eest, mis on meie ja ülejäänud maailma suhete määravaks põhimõtteks. Samal ajal on rände ulatus ja keerukus radikaalselt muutunud. Mida kauem me ootame realistlikuma ja vähem idealistliku rändekäsitlusega, seda enam õõnestab see kodanike usaldust valitsuse vastu, olgu see siis kohalik, riiklik või Euroopa tasandi valitsus.

See ei ole paratamatus. Me teame, mida teha. Me vajame seda, et Euroopa koonduks rände- ja varjupaigareformi ümber, mis on käeulatuses. Me oleme kokkuleppe saavutamisele lähemal kui kunagi varem. Aastate pärast vaatavad inimesed tagasi sellele hetkele kui aastakümne suurimale kasutamata jäänud võimalusele või kui esimesele sammule, et tuua Euroopasse saabuvatesse rändevoogudesse tagasi kord.

Läbimurde saavutamiseks peavad sotsiaaldemokraadid ja liberaalid tunnistama, et maailm on uus, et ilma Euroopa lähenemisviisita liigume ühest rändekriisist teise, toidame aeglaselt paremäärmuslasi ja õõnestame inimeste toetust Euroopa Liidule. Aeg tegutseda on nüüd.