Ühtekuuluvuspoliitika tulevik

SISSEJUHATUS

Miks vajame ühtekuuluvuspoliitikat praegu ja tulevikus?

ERP fraktsioon toetab ühtekuuluvuspoliitikat, mis on struktuuripoliitika majanduskasvu- ja arengu edendamiseks kõigis ELi piirkondades kooskõlas „Euroopa 2020“ strateegia eesmärkidega ning mis on peamine ELi vahend investeeringute tegemiseks reaalmajandusse. See on Euroopa solidaarsuse väljendus, millega vähendatakse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ebavõrdsust. See on ka poliitika, mis teenib tõelist Euroopa ühishuvi, sest sellega tagatakse töökohad ja majanduskasv kogu Euroopas, hõlmates kõiki piirkondi.

Valitsemissektori võla ja finantskriisi tagajärjel on avaliku sektori investeeringud märkimisväärselt vähenenud, tehes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendid ning liikmesriikide kaasrahastamise enamikus liikmesriikides peamiseks avaliku sektori investeeringute vahenditeks, millel on otsene mõju kodanike elule. See panustab järjekindlalt arukasse, jätkusuutlikusse ja kaasavasse majanduskasvu, mille lisaväärtus kestab ka pärast 2020. aastat. Sellega rõhutatakse ühtekuuluvuspoliitika ja ühiste Euroopa eesmärkide saavutamise vahelise tiheda seose tähtsust.

PRAEGUNE ÜHTEKUULUVUSPOLIITIKA

Tugevad küljed: tulemustele orienteeritud poliitiline raamistik

ERP fraktsioon täitis juhtrolli ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamises ajavahemikuks 2014–2020 ning toetab tugevalt konkreetsetele valdkondadele keskendumist. Selle puhul keskenduvad investeeringud kindlatele eesmärkidele ja prioriteetidele, mis vastavad asjaomase valdkonna jaoks konkreetselt ette nähtud näitajatele ja eesmärkidele, mis teeb ühtekuuluvuspoliitika tulemustele orienteeritud poliitikaks.

Tunneme heameelt ühiste väljundnäitajate kasutamise üle, mis pakuvad teavet, mida saab ELi tasandil koguda kõikide programmide kohta ning mis seega on aluseks investeeringuid käsitlevale aruandlusele. Rõhutame, et aruandlust tuleb neid ühiseid väljundnäitajaid käsitlevate andmete kvaliteedi osas parandada.

ERP fraktsioon rõhutab, et praeguse raamistikuga kehtestatud tulemusreserviga saaks parandada ühtekuuluvuspoliitika rakenduskavade elluviimist, kuid selle reservi eraldamise ajakava tuleks üle vaadata.

MUREKÜSIMUSED

2014.–2020. aasta õigusraamistik võeti pikaleveninud läbirääkimiste ja mitmeaastase finantsraamistiku suhtes hilise kokkuleppe saavutamise tõttu vastu alles 2013. aasta lõpus. Selle tagajärjel ei suudetud rakenduskavasid õigel ajal vastu võtta ning suur osa kulukohustuste assigneeringutest tuli kanda 2014. aastalt üle 2015. aastale, et neid mitte kaotada.

Oleme mures ühtekuuluvuspoliitika rakenduskavade aeglase rakendamisega alustamise pärast, mis mõjutas poliitika rakendamise käivitamist kohapeal. Oleme seisukohal, et äärmiselt vajalik on teada rakendamise hetkeseisu. Seepärast nõuame paremat ja täiuslikumat avatud andmete portaali, mida tuleks ajakohastada reaalajas.

Edasilükatud rakendamisega suurendatakse ka ohtu naasta alates 2017. aastast uuesti jätkusuutmatult suure maksmata arvete kuhjumise juurde. Mitmete rakenduskavade vastuvõtmine ülekandmismenetluse raames ning 2014. aastal eraldamata jäetud kulukohustuste assigneeringute ülekandmine 2015. aastasse suurendab märkimisväärselt kulukohustuste vabastamise ohtu 2018. aastal.

Ka on ERP fraktsioon  mures rakenduskavade jaoks asutuste aeglasevõitu määramise pärast, mis teoreetiliselt ei takista rakendamisega alustamist, kuid mis takistab vahemaksete tegemist, viimane aga aitaks järjepidevalt kaasa investeeringute käivitamisele.

ETTEPANEKUD KIIRELOOMULISTE MEETMETE KOHTA

Programmitöö teisel perioodil kutsume komisjoni üles esitama asjakohaseid seadusandlikke ettepanekuid, mis ei kahjustaks ühtekuuluvuspoliitika pikaajalist planeerimist.

• ERP fraktsioon toetab eeskirjade stabiilsust, mida tuleks ainult tegeliku vajaduse korral valikuliselt muuta.
• Tuleks uurida uusi lihtsustamisviise, et vähendada ametiasutuste ja toetusesaajate halduskoormust ning suurendada fondide kättesaadavust:

• paberimajanduse, aja ja kulude vähendamine, piirates taotlusdokumentide arvu ja vähendades hindamis-/heakskiitmis-/lepingumenetlusi;
• e-ühtekuuluvuse edendamine;
• kontrolli-, järelevalve- ja aruandlustegevuse vähendamine ja optimeerimine liikmesriikides nt menetluste suurema digiteerimise ja standardimise abil;
• rakendamis- ja aruandlusprotsessis toetusesaajatele esitavate andme- ja teabenõuete vähendamine ning pärast projekti lõppu dokumentide arhiveerimisele esitatavate nõuete vähendamine;
• vastastikust rahastamist käsitlevate eeskirjade võimalikult suures ulatuses ühtlustamine;
• rahastamisvahendi eeskirjade edasine täpsustamine;
• Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja riigiabi eeskirjade ühendamise täpsustamine;
• ELi finantseeskirjade lihtsustamine;
• pettuse ja vigade selge eristamine.
• Rakenduskavade muutmise kord peab olema paindlik, et suurendada reageerimist sotsiaalmajanduslikele arengutele.
• Vältida tuleb vastuolusid siseriiklike ja ELi finantseeskirjade vahel. Sellise vastuolu tekkimise korral peaksid ELi eeskirjad olema ülimuslikud.
• Iga-aastase eelarvemenetluse käigus kokku lepitud maksete assigneeringute tase peab vastama varasematest kulukohustustest tulenevatele vajadustele eriti perioodi lõpus, kui liikmesriigid esitavad rohkem maksetaotlusi. Komisjon peaks esitama maksekava kuni 2023. aastani, et vältida täitmata maksetaotluste kuhjumist.
• Vabastatud assigneeringud, mis tulenevad niisuguste meetmete täielikust või osalisest mittetäitmisest, milleks need ette nähti, tuleks ELi eelarves uuesti kättesaadavaks teha ja eelarvepädev institutsioon peaks selle iga-aastase eelarvemenetluse raames taas kasutusele võtma.
• Nõuame paindlikkust tulemusreservi eraldamisel, mis peaks toimuma varem nende programmide puhul, mis on oma eesmärgid ja vahe-eesmärgid saavutanud.
• Haldussuutlikkust tuleb pidevalt suurendada; sel eesmärgil tuleb rakendada toimivaid ja paindlikke e-valitsuse lahendusi.
• Riiklike ja piirkondlike omavalitsuste mõjuvõimu suurendamiseks tuleb komisjonile anda otsustavam roll liikmesriikide ametiasutuste abistamises ja nõustamises varakult enne programmide rakendamise algust.
• On vaja rohkem keskenduda haldusasutuste koolitamisele. Makseasutuste / piirkondlike makseasutuste juhte tuleks koolitada ja komisjon peaks nad isiklikult akrediteerima.
• Koostoimet muude meetmete ja vahenditega, sealhulgas programmi „Horisont 2020“, EFSI ja muude rahastamisvahenditega, tuleks investeeringute mõju suurendamiseks parandada. Menetluste, nt riigiabi eeskirju käsitlevate menetluste puhul peaks juhtpõhimõtteks olema võrdväärsel kohtlemisel põhinev lähenemine.
• Aruka spetsialiseerumise metoodika peaks toimima poliitika rakendamise mudelina.
• Ühtekuuluvuspoliitika tuleb teha nähtavamaks. Kõiki teavet ja teabevahetust käsitlevaid sätteid tuleb põhjalikult rakendada, et tagada läbipaistvus ja fondide saavutuste ulatuslik levitamine.
• Suurendada tuleb sidusust ja järjepidevust Euroopa poolaastaga, tugevdades ühtekuuluvuspoliitika ja riigipõhiste soovituste vahelist seost viisil, mis võimaldab ühtekuuluvusele tehtavate kulutustega jälgida nendes soovitustes määratletud prioriteete. Lisaks sellele tuleb ühtekuuluvuspoliitikaga säilitada struktuurireformidele ja tehnilisele abile antav toetus.

ÜHTEKUULUVUSPOLIITIKA PÄRAST 2020. AASTAT

ERP fraktsioon toetab selgelt tugevat ja tasakaalustatud 2020. aasta järgset ühtekuuluvuspoliitikat.

Kohaldamisala

• ERP fraktsioon rõhutab, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks olema jätkuvalt ELi investeerimispoliitika, mis hõlmab kõiki ELi liikmesriike ja piirkondi. Samal ajal peaks tulevase ühtekuuluvuspoliitika üheks eesmärgiks olema jätkuvalt Euroopa piirkondade vaheliste erinevuste vähendamine ja uute erinevuste vältimine, nagu on sätestatud aluslepingu (Euroopa Liidu toimimise lepingu) artiklis 174. Kinnitame taas, et tuleb leida sobiv tasakaal nende kahe üksteist täiendava eesmärgi vahel.
• Rahastamisvahendid peaksid alati olema sihipärased ja fonde täiendavad, et maksimeerida kohapealset kasvu.
• ERP fraktsioon toetab temaatiliste eesmärkide jätkuvat kasutamist ja on veendunud, et ELi praeguseid prioriteete kajastavatele eesmärkidele lisaks on vaja konkreetset territoriaalset eesmärki, nt integreeritud linna- ja maapiirkondade arengu tugevdamist.
• Piirkondade liigitamine tulevases ühtekuuluvuspoliitikas peaks järgima jätkuvalt NUTS II piirkondade liigitust, ilma et välistataks võimalus kasutada osade väljavalitud prioriteetide puhul NUTS III klassifikatsiooni.
• Piirkondade kategooriate praegune süsteem – vähem arenenud, ülemineku- ja enam arenenud piirkond – peaks säilima. Üleminekupiirkondade kategooria loomine on näidanud oma asjakohasust. See kategooria tuleks säilitada. Nõuame samal ajal tulemuste mõõtmiseks täpsemaid näitajaid.
• Ühtekuuluvuspoliitika osakaal ELi eelarvest peaks tulevikus säilima.

Ühine haldamine

• ERP fraktsioon toetab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ühise haldamise reformitud lähenemisviisi kasutamist 2020. aasta järgsel ajavahemikul ja nõuab liikmesriikide suuremat paindlikkust seoses muudatustega rakenduskavades ja nende erikohtlemisega riskiga seotud kriteeriumite korral.

Lihtsustamine

• Halduskoormuse vähendamiseks, õiguskindluse suurendamiseks ja ühtekuuluvuspoliitika kui konkreetseid tulemusi pakkuva poliitika võimaluste igakülgseks uurimiseks nõuab ERP fraktsioon järgmist:

• kõigi haldus- ja kontrollisüsteeme käsitlevate eeskirjade õigeaegne vastuvõtmine enne uue rahastamisperioodi algust;
• selge ja õiguslikult siduva „ei“ ütlemine uute eeskirjade tagasiulatuva mõju, sealhulgas komisjoni suuniste rakendamise suhtes;
• haldus- ja kontrollisüsteeme käsitlevate eeskirjade kehtivuse säilitamine rahastamisperioodidest kaugemale. Eeskirjade pidev muutmine iga seitsme aasta järel põhjustab ebakindlust, täitmata kohustuste kuhjumist ja vigu;
• ELi eeskirjade piiramine, mis peaks olema väga selge ja usaldusväärne, peaks piirduma sellega, mis on vajalik ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamiseks. Seadusandja rolli tuleks tugevdada ja komisjon peaks selgelt väljastama vähem eeskirju ja suuniseid.

Tulemuspõhine eelarvestamine

• ERP fraktsioon palub arendada edasi ühtekuuluvuspoliitika tulemustele suunatud olemust, jätkates konkreetsetele valdkondadele keskendumise töömeetodi kasutamist. Programmid ja projektid peavad vastama poliitilistele prioriteetidele ja eesmärkidele, millel on suurim potentsiaalne mõju, et tagada suurim lisaväärtus majanduskasvu ja töökohtade ning ka majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks.
• Projektide abikõlblikkuse hindamisel tuleks esikohale seada projektid, mis hõlmavad majandusarengu aspekte, mis on ühendatud sotsiaalsete ja territoriaalsete elementidega.
• Fondide ühised väljundnäitajad tuleb säilitada, et tulemused oleksid nähtavad ja hõlpsasti demonstreeritavad.
• ELi eelarve alakasutamisest järele jäävad summad või trahvid tuleb kanda ELi eelarvesse täiendava tuluna. Vabastatud assigneeringud, mis tulenevad niisuguste meetmete täielikust või osalisest mittetäitmisest, milleks need ette nähti, tuleks ELi eelarves uuesti kättesaadavaks teha. ERP fraktsioon palub komisjonil esitada selle kohta vastav seadusandlik ettepanek.
• Ühtekuuluvuspoliitika peaks muutuma horisontaalsemaks. Ühtekuuluvusprotsessi juhtivaks mehhanismiks peaks olema arukas spetsialiseerumine, millega soodustatakse koostööd enam- ja vähemarenenud piirkondade, linna- ja maapiirkondade vahel ning toetatakse ELi integratsiooni.
• Ühtekuuluvuspoliitika fondide ja programmi „Horisont 2020“ investeeringute rakendamisel tuleb tagada tõhustatud vastastikune täiendatavus, et toetada innovatsioonist ajendatud vahendite kasutuselevõttu, pidades silmas eesmärki saavutada tugev arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv.
• Peaksime hindama tulemusi, sealhulgas SKP suurenemist ELi rahaliste vahendite alusel, ning võtma vajalikud meetmed.

Rakendamine – paindlikkus ja kord

• ERP fraktsioon toetab tugevat finantsjuhtimist. Tagada tuleb fondide paindlik rakendamine koostöös liikmesriikidega, kuid liikmesriigid peaksid võtma suurema vastutuse ELi raha kulutamise viisi eest. Liikmesriikidega toimuva koostöö edukus sõltub mitte ainult ELi, vaid ka liikmesriikide tehtavatest edusammudest. Kutsume seepärast üles võtma vastu nn riiklikud kinnitused, et tagada, et riiklikud ja piirkondlikud asutused võtavad ELi vahendite haldamise eest poliitilise vastutuse.
• On vaja teha selget vahet vigadel, õigusnormide rikkumistel ja tahtlikul pettusel ning komisjon peab alati tagama alusetult makstud summade tagasinõudmise, pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest.
• Palume komisjonil kehtestada liikmesriikide jaoks aruandlussüsteem Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatud tegevuste olukorra kohta viis aastat pärast projekti lõpule viimist.

Rahastamisvahendid

• Rahastamisvahendid võivad aidata lahendada teatavaid mureküsimusi, kuid ei saa muutuda ühtekuuluvuspoliitika ainsaks rakendamismeetodiks, sest mõned projektid vajavad toetusi. ERP fraktsioon toetab nende kahe vahel asjakohase tasakaalu saavutamist. Rahastamisvahendeid tuleks nende lisaväärtuse korral toetada, kuid tähtis on säilitada vahendite mitmekesisus, et kõik piirkonnad (sõltumata oma kategooriast) saaksid valida rakendamisprotsessid, mis on kõige tõhusamad ja vastavad kõige paremini nende prioriteetidele ja vajadustele.

Komisjoni uute ettepanekute ajakava

• Ühtekuuluvuspoliitika uute eeskirjade ettevalmistamine peab lõppema piisavalt vara, et vältida viivitusi uue poliitika rakendamisel. ERP fraktsioon nõuab tungivalt, et mõlemad kaasseadusandjad ja komisjon tagaksid nende eeskirjade vastuvõtmise 2018. aasta lõpuks.
• Mitmeaastase finantsraamistiku kestuse osas tuleb arvesse võtta ühtekuuluvuspoliitika mitmeaastast olemust, tagades kas seitsmeaastase ajavahemiku säilimise või programmitöö perioodi 5+5 aastat, mille puhul toimub poliitika selge vaheläbivaatamine.

Täiendavad soovitused tulevase ühtekuuluvuspoliitika kohta

• Praegu kasutatakse SKPd näitajana fondide eraldamiseks. Uue programmitöö perioodi puhul tuleb uurida võimalust võtta arvesse suuremal arvul näitajaid.
• Tööhõive, sotsiaalne kaasamine, demograafiliste väljakutsetega tegelemine ja ringmajanduse toetamine peavad olema ühtekuuluvuspoliitika prioriteedid. Rohkem kui kunagi varem on vaja meetmeid ja rahastamist võitluseks noorte töötusega haavatavates piirkondades.
• Euroopa territoriaalsele koostööle kulutatava summa osakaal on 2,8% ajavahemikul 2014–2020. Selle koostöö lisaväärtust silmas pidades tuleb seda summat suurendada.
• Säilitada tuleb konkreetsed meetmed äärepoolseimate piirkondade jaoks.
• ERP fraktsioon toetab ühtekuuluvuspoliitika tugevat linnamõõdet. Paljude Euroopa mureküsimustega majanduse, sotsiaal- ja keskkonna valdkonnas saab kõige paremini tegeleda otse Euroopa väike- ja suurlinnade kaudu. Tulevase ühtekuuluvuspoliitika puhul tuleks tugevdatud rahastamise ja kohandatud territoriaalse koostöö vahenditega tugevdada kohalike omavalitsuste otsest toetamist.