ELi rändepoliitika ei ole piisavalt hea

Rändealane tippkohtumine peaks rändajate suure sissevoolu valguses vabastama otsustava tähtsusega reformid

Euroopa on praegu uinumas järgmisesse rändekriisi. Ainuüksi eelmisel aastal saabus Euroopasse vähemalt 330 000 ebaseaduslikku sisserändajat - see on üle 60 protsendi rohkem kui 2021. aastal ja rohkem kui kunagi varem alates 2015. ja 2016. aastast. Need arvud on vastuvõetamatud ja näitavad, et Euroopa praegune rändepoliitika on läbi kukkunud. Eurobaromeetri hiljutine uuring mõõtis, et 70 % eurooplastest on mures rände mõju pärast nende elule. Rändealane eriotstarbeline tippkohtumine on oluline võimalus taaselustada katkenud rändekava.

Me oleme mures kahe keskse samba pärast: Esiteks, me vajame oma välispiiride tugevat kaitset. Meil on vaja täielikult toimivat ja tugevdatud piiri- ja rannikuvalvet (Frontex). Riik, mitte maffia, otsustab, kes tuleb Euroopasse ja kes mitte. Kui me tahame säilitada vaba liikumist ELis, siis peavad inimesed teadma, et välispiirid on kaitstud.

Meie arvates tähendab see ka tarade ehitamist seal, kus see vajalikuks osutub. Kui diktaator Lukašenka hakkas Venemaa hübriidsõja raames kasutama migrante Euroopa ründamiseks, keeldus Euroopa Komisjon seda ELi vahenditest rahastamast. Piirikaitsega seotud reaalsus on lihtsalt see, et kui me tahame kontrollida, kes ELi sisenevad, siis vajame infrastruktuuri. Euroopa vahenditest selle jaoks keeldumine on viga.

Samal ajal peab meil lõpuks ometi õnnestuma saata tagasi inimesed, kellel ei ole õigust jääda. Rohkem kui pooled saabuvatest inimestest ei saa kunagi Euroopas ametlikku varjupaiga staatust, ja see kehtib eriti nende kohta, kes reisivad lõunapoolsete marsruutide kaudu. Nende ainus võimalus on ebaseaduslikkus. See on ebainimlik ja vastuvõetamatu. Euroopa Komisjon ei ole viimaste aastate jooksul selles osas mingeid edusamme teinud. See ei ole lihtsalt piisavalt hea.

Nii nagu ei ole ka olukord otsingu- ja päästeoperatsioonide ümber piisavalt hea. Ei ole jätkusuutlik, et me jätame lõunapoolse merepiiri patrullimise valitsusväliste organisatsioonide ülesandeks. Kodanikuühiskonna kaasamine on teretulnud, kuid me vajame selgeid reegleid, mille on määratlenud EL. Seepärast nõuame me tegevusjuhendit otsingu- ja päästeoperatsioone läbiviivatele valitsusvälistele organisatsioonidele.

Teine sammas, lisaks otsustavusele piiril, on Euroopa solidaarsus ja abi neile, kes vajavad kaitset. Ukrainast pärit pagulaste puhul on Euroopa tõestanud, et ta on võimeline ja valmis näitama üles massilist solidaarsust. Miljonid eurooplased pakkusid Ukrainast pärit inimestele heldelt abi toidu ja peavarju, raha ja generaatoritega. Kui inimesed teavad, et välispiir on valvatud, on inimesed valmis aitama abivajajaid.

Rändekriis on Euroopa ühine väljakutse, mida me peame ühiselt kandma. Loode-Euroopa vastuvõtuvõimekus on ülekoormatud ja kevade saabudes jõuab lõunasse veelgi rohkem inimesi. Kuna Venemaa ja Türgi ähvardavad kasutada migrantide relvastust ELi häirimiseks, on selge, et keegi ei saa enam kõrvale vaadata.

Me vajame pikaajalist probleemide lahendamise strateegiat, mitte pidevat nördimuse spiraali. Eskaleerumise asemel, nagu tegi Prantsusmaa, kui ta võttis vastu ühe põgenikepaadi, mille pardal oli 234 inimest, peaksime keskenduma solidaarsusele ja mitte kaotama silmist suurt pilti. Võrdluseks: ainuüksi eelmisel aastal saabus Itaaliasse üle Vahemere üle 100 000 sisserändajat.

Saksamaa ja Prantsusmaa lubasid Itaaliale, et nad võtavad vabatahtliku solidaarsusmehhanismi raames vastu üle 7000 sisserändaja. Kas nad on selle ka täitnud? Ei ole üldse! Selle mehhanismi raames paigutati Itaaliast Saksamaale ja Prantsusmaale ümber vaid 202 inimest. Me vajame Pariisilt ja Berliinilt rohkem kui solidaarsust paberil.

Lõpuks peame me uuesti läbi mõtlema, kuidas Euroopa saab vältida seda, et inimesed üldse ohtlikku piiriületust ette võtaksid. Suur roll on majandusarengupoliitikal ja rahvusvahelisel kaubavahetusel. Kuid lihtne tõsiasi on, et inimesed tahavad tulla Euroopasse. Seepärast usume, et vana idee registreerimis- ja vastuvõtukeskustest väljaspool Euroopa territooriumi tuleks taaselustada. Võimalikult paljud inimesed peaksid teadma, millised on nende väljavaated, enne kui nad oma eluga riskivad.

Me seisame varjupaiga põhiõiguse eest, mis on meie suhetes ülejäänud maailmaga määravaks põhimõtteks. Me oleme vabaduse ja solidaarsuse kontinent. Samal ajal on rände ulatus ja keerukus radikaalselt muutunud. Euroopa peab selle uue reaalsusega veel kohanema. Seda tuleb teha 9. ja 10. veebruaril toimuval tippkohtumisel.