Tunne Kelam: Euroopa Liidul olgu Iraani jaoks ka plaan "B"

Koostöös Brüsseli Rahvusvahelise Keskusega korraldas Tunne Kelam Euroopa Parlamendis konverentsi, mis hindas Iraani probleemi hetkeseisu ja perspektiive.

Konverents tõi kokku EL ja NATO diplomaate, Araabia riikide saatkondade töötajaid ning teiselt poolt Iraani demokraatliku opositsiooni ja vähemusrahvuste esindajaid.

Ramadan Abujazar Brüsseli rahvusvahelisest Keskusest väitis, et EU poliitika Iraani suhtes on olnud kahepalgeline ning Teherani režiim santažeerib Euroopa Liidu valitsusi, kes on praegu peamiselt huvitatud oma firmade positsiooni säilitamisest Iraani turul.

Ta kutsus EL riike üles otsustavalt tõkestama Iraani sõjalist ekspansiooni Lähis-Idas, nõudma poliitiliste repressioonide lõpetamist siseriigis, toetama aktiivselt naiste ja rahvusvähemuste õigusi.

Euroopa diplomaadid tunnustasid probleeme nagu seda on 2015. tuumaleppega  katmata jäänud ballistiliste rakettide programm, Iraani mõju jätkuv suurenemine sõjalise sekkumise teel ning inimõiguste olukord. Nad pidasid dialoogi jätkumist Teheraniga ainsaks mõeldavaks poliitikaks; mõned neist rõhutasid vajadust vältida naiivsust ning olla nõudlikum Euroopa väärtuste kaitsel.

Konverentsi sissejuhatuse ja kokkuvõtte teinud Tunne Kelam nentis põhimõttelisi erinevusi EL diplomaatide ja suurel määral iraanlastest koosneva auditooriumi vahel.

Kelami arvates on EL peamine probleem ühtse strateegia puudumine Lähis-Ida ja Iraani suhtes; see on muutnud EL poliitika pigem reageerivaks kui ennetavaks. Hetkeolukord on murettekitav, kuna pärast US eemale tõmbumist tuumakokkuleppest on suuremad EL liikmesriigid keskendunud oma firmade tuleviku kaitsmisele Iraani turul.  See tähendab tasakaalustamata poliitikat, mis sisuliselt ignoreerib ülimalt teravaid probleeme nagu inimõiguste jätkuv räige mahasurumine, ballistiliste rakettide programm ja Teherani ekspansiivne roll Süürias ja teistes naaberriikides.

"On tervitatav kui EL esindajad tunnustavad suurema nõudlikkuse vajadust inimõiguste kaitsel, kuid sõnadest on vähe. Et avaldada reaalset mõju Iraani režiimile ja motiveerida Teherani olukorda muutma, on vaja omada jõupositsiooni. Selleta jäävad head taotlused sõnade ja inimõiguste dialoogi tasemele, mis mingeid tõsiseid muudatusi pole kaasa toonud."

Tunne Kelam juhtis tähelepanu sellele, et samal ajal kui sajad tuhanded iraanlased protestivad repressioone trotsides peaaegu pool aastat mitte ainult sotsiaalmajandusliku olukorra halvenemise, vaid ka oma võimude välisekspansiooni vastu, ei pöörata EL ametlikul tasandil sellele peaaegu mingit tähelepanu. "Siin ilmnes teravaim kontrast kõnelejate ning auditooriumi reaktsioonide vahel", ütles Kelam.

"Me vajame tungivalt kaugeleulatuvamat perspektiivi Iraani suhtes," ütles Kelam.

"Ajalooline kogemus osutab selgelt, et iga diktatuur variseb varem või hiljem. Nii juhtus Nõukogude Liiduga 1991.  Ometi ei suutnud tuhanded kremnoloogid teha nõukogude totalitarismi ilmselgest kriisist mingeid järeldusi ning klammerdusid lühinägelikult harjumusliku poliitika külge, et Nõukogude Liit püsib kindlalt edasi. Minu arvates riskib EL sellega, et ignoreeritakse võimalikku muutust Iraani sees, mida lubavad prognoosida arvukad tunnused. Selline muudatus on Iraani rahva otsustada, meil pole õigust ega võimalust väljastpoolt sekkuda. Kuid tõeline reaalpoliitika seisneb just selles, et olla valmis ka plaaniks "B".  39 aastat tagasi toimus eelmine Iraani revolutsioon. Tragöödia seisneb selles, et see revolutsioon kaaperdati religioossete terroristide poolt, kes kuritarvitavad oma võimu tänini.  Järgmine Iraani revolutsioon on kogumas jõudu. Juhul kui see peaks aset leidma, siis ei tohi see tabada Euroopa Liitu ootamatult, neutraliseerides meie võimaluse toetada vajalikult hetkel demokraatlikke muudatusi."