Iraani opositsioon - eesmärk 80 miljonit vaba Iraani kodanikku

11.07.2018 16:33

Iraani opositsioon - eesmärk 80 miljonit vaba Iraani kodanikku

Oluline märkus
Siin esitatud rahvusdelegatsiooni seisukohad ei pruugi alati kattuda fraktsiooni kui terviku seisukohtadega
Video picture

30. juunil toimus Pariisis, hiiglaslikus Villepinti näituskompleksis juba traditsiooniliseks muutunud Iraani demokraatliku opositsiooni suurkokkutulek. Iraanlasi ja teisi Iraanis elavaid rahvaid oli kümnete tuhandete kaupa kokku tulnud  kogu Euroopast ja ülejäänud maailmast - Austraaliast, Kanadast, USA-st jm. Nii võimsat ja laia kandepinnaga poliitilist meeleavaldust ei oska mujalt Euroopast otsida.

Mõjus oli vastuvõtja riigi Prantsusmaa mitmekümneliikmelise parlamendisaadikute delegatsiooni esinemine koos Pariisi 1. ringkonna linnapea tervitusega.

Tuleb tunnistada, et Rahvusliku Vastupanunõukogu võimekus rahvusvahelist poliitilist toetust leida on oma haardelt ja mitmekesisuselt ainulaadne.

Kõnelejate seas oli Kanada hiljutine peaminister Stephen Harper, endised Prantsuse ja Itaalia välisministrid, parlamendisaadikud Ühendkuningriikidest, Euroopa Parlamendi Vaba Iraani Sõprade delegatsioon.

Süüria opositsiooni esindus kinnitas, et Iraanis on tegemist kantserogeense režiimiga, mille siirded ulatuvad otseselt Süüriasse. Süürlastel on iraani rahvaga ühine eesmärk - saada lahti niihästi Damaskuse diktaatorist kui ka teda toetavaist Teherani mulladest.

Igal aastal viibib Pariisi suurüritusel 20-30 liikmeline Ameerika poliitikute esindus. Ma ei ole kohanud sellist kontsentratsiooni kõrgetest sõjaväelastest, CIA ja FBI direktoreist, senaatoreist ja kuberneridest kui Iraani opositsiooni kokkutulekuil. Mõistagi on valdav enamus USA külalistest "endised", kuid see ei pisenda nende autoriteeti ega kaalu. Näiteks on üks Pariisi kohtumiste veterane John Bolton "endise" Ameerika ÜRO saadiku seisusest siirdunud taas aktiivsesse poliitikasse.

Bill Richardson, endine New Mexico kuberner ja USA esindaja ÜROs ennustas Teherani režiimi peatset lõppu. "Riigis on toimumas tohutu muutus. Kas olete valmis? Võin teile kinnitada, et USA seisab teie taga". Kauaaegse demokraadist senaator Robert Torricelli väitel on vabariiklased kui ka demokraadid Iraani küsimuses ühtsed. "Teie seal Teheranis ärge lootke, et kui demokraadid võimule tulevad, siis toimuks USA poliitikas muutus. Panustate valele hobusele. Meie eesmärk on - 80 miljonit vaba iraanlast". Newt Gingrich, endine USA Esindajatekoja spiiker häbistas EL valitsusi, kes ei soovi toetada iraani rahva vabaduse ja demokraatia püüdlusi. "Ei mingeid uusi läbirääkimisi Teherani režiimiga, ainus nõue on vaba Iraan 2018", kuulutas Gingrich. "Meenutage, mis juhtus Nõukogude Liiduga, kelle kestmist kõik eksperdid ennustasid. Iraani režiim palju nõrgem." Rudi Giuliani, legendaarse New Yorgi linnapea ning praeguse president Trumpi õigusnõuniku sõnul oleks muutus Iraanis võinud toimuda üheksa aastat tagasi - 2009.a. rohelise revolutsiooni  tulemusena, aga tookordne US valitsus pööras iraani rahvale selja. See mis juhtus Poolas 1989.a. kui rahvas tegi kommunistlikule diktatuurile lõpu, on sündimas praegu Iraanis. Suuremad realistid on need, kes panustavad muutusele. "Ja lõpetage ärisuhted nendega, kes ajavad äri Iraaniga. Ma garanteerin teile, et USA sanktsioonid muutuvad üha tugevamaks," kinnitas Giuliani.

Suur parlamendiliikmete delegatsioon koos endise peaministriga oli saabunud Albaaniast - riigist, kes paari aasta eest andis varjupaiga kolmele tuhandele Iraagi võimude poolt kitsasse laagrisse surutud ja pidevate raketirünnakute all kannatavale vastupanuliikumise mehele ja naisele.

Vestlesin USA kaitseministeeriumi ametnikuga, kes oli 2003 USA invasiooni järgselt ohvitserina ning koostöös FBI-ga läbi analüüsinud tollases Bagdadi lähistel paiknenud Ashrafi ("Vabaduse") laagris asunud 3000 inimese taustandmed. "Me ei leidnud ühtegi, keda võinuks kahtlustada terroristlikes sidemetes," väitis ta. Tulemusena kuulutas USA administratsioon need kolm tuhat vabadusvõitlejat Ameerika kaitse all olevateks isikuteks. Kaitse kestis kuni USA vägede väljaviimiseni Iraagist president Obama ajal. Seejärel saabus kiire muutus. Ashrafi laager oli aastaid teravaks okkaks Iraani režiimi kehas. Seda mitte relvadega, vaid informatsiooniga. Kui külastasin 2008. aastal Euroopa Parlamendi delegatsiooniga Ashrafi, oli muljetavaldav, kuidas käis võitlus iraani elanike varustamiseks alternatiivse informatsiooniga internetis ja telesaadete vahendusel. Mõistagi avaldas Teheran pärast ameeriklaste lahkumist oma mõju all olevale Iraagi valitsusele maksimaalset survet, et Ashraf hävitada. Kolm tuhat inimest sunniti omaenda ehitatud linnakust ümber asuma endisesse USA sõjaväelaagrisse, kus nende saatus enam kui kahe aasta vältel kõikus elu ja surma vahel. Kitsastesse barakkidesse surutud inimesi tabasid korduvad raketirünnakud (ilmselt Iraaki imbunud Iraani erikomandode poolt), kümned hukkusid, mitusada sai haavata. Pidevalt katkestati toiduainete, vee ja elektri varustus, seda suvise 40-kraadise kuumuse tingimustes. Tänu rahvusvahelisele tähelepanule ning ÜRO sekkumisele suudeti laagri asukate massimõrva või Iraanile üleandmist siiski ära hoida.

Endine Ashraf jätkab tegevust Albaanias ning temast on saanud murdumatu moraali ja otsustuskindluse sümbol.

30. juunil toimus pooletunnine otseühendus Pariisi ja Tirana vahel, mis andis võimaluse Ashrafi veteranidele läkitada vabadusvõitlejate suurkogule oma elav tervitus. Juuni lõpul oli Iraani opositsioon võimeline kuulutama, et ühe välismaal asuva Ashrafi vabaduslaagri asemel luuakse Iraanis endas tuhat uut - selle tõendiks on kõigis suuremais linnades ja maakondades jätkuvad valitsusvastased meeleavaldused.

Kokkutuleku kõrgpunktiks oli mõistagi Rahvusliku Vastupanunõukogu presidendi, naispoliitik Mariam Rajavi esinemine. Rajavi hinnangul on alates jaanuarist ilmnenud selged tundemärgid muutusest rahva meeleolus ja käitumises.

Vaatamata julmadele repressioonidele on protestiliikumine esmakordselt haaranud elanike kõiki kihte ja levinud üle kogu riigi. Töölised ja üliõpilased, veoautojuhtide 12 -päevane streik enam kui 200 linnas, naised, rahvusvähemused, kooliõpetajad, vangide pered. Viimati streikis kuulus Teherani basaar maksude ja elukalliduse vastu.

Kõige olulisemaks muutuseks pidas Mariam Rajavi sideme tekkimist rahva väljaastumiste ja organiseeritud vastupanuliikumise vahel. Alates aastavahetuse rahutustest süüdistab Teherani režiim otseselt Rahvuslikku Vastupanunôukogu meeleavalduste organiseerimises; seni püüti opositsiooni olemasolu täielikult maha vaikida. See on režiimi kasvava nõrkuse ja ebakindluse tunnus. Mullade katsed pöörata rahva ja välispartnerite tähelepanu kõrvale võltsalternatiivide väljapakkumisega  ( nn mõõdukad valitsejad konservatiivide vastu) on läbi kukkunud. Protestijad hüüavad "maha!" Ja "surm!" võrdselt president Rouhani ja kõrgema vaimuliku juhi Khameini aadressil. On aeg vabastada Iraan okupantidest - mullade klikist.

"Me ei ole kellegi rivaalid," kuulutas Rajavi. "Oleme avatud koostööks kõigi jõududega kes toetavad režiimi muutust."

Rajavi esitas Rahvusliku Vastupanunõukogu 10- punktise programmi nõudeid: vabadus, demokraatia, meeste ja naiste võrdsus, rahvusvähemuste võrdne kohtlemine, autonoomia Iraani Kurdistanile, eri usundite diskrimineerimise lõpetamine, surmanuhtluse kaotamine, kodanikuühenduste ja ametiühingute tegevusvabadus, tuumaprogrammist ja välisagressioonist loobumine, konstruktiivne koostöö kõigi piirkonna riikidega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Uudselt visandas Rajavi oma kõnes konkreetse 6-kuulise tegevuskava, mis järgneb mullade diktatuuri lagunemisele. Ajutine valitsus peab kokku kutsuma põhiseaduse assamblee, uus põhiseadus pannakse rahvahääletusele ja sellele järgnevad uue parlamendi esimesed demokraatlikud valimised.

Iraani opositsiooni suurkogu Pariisis ilmutas teravat konflikti EL ametliku Iraani-poliitika ning selles diktatuuririigis toimuvate muudatuste vahel. Kaks nädalat varem toimunud Iraani-teemalisel arutelul Euroopa Parlamendis keskendus EL välispoliitika kõrge esindaja Mogherini valdavalt liikmesriikide ärihuvide kaitsmisele Iraani turul - seda USA uute sanktsioonide vastu. Pool aastat jätkuvaile massiprotestidele, arreteerimistele  ja hukkamistele ei leidunud tähelepanu. Jääb mulje, et paljud poliitilised juhid elavad eilse päeva reaalsuses, samal ajal kui Iraanis on kujunemas homne reaalsus. Tuumakokkulepe pole muutnud Iraani režiimi olemust. Samas on kõigile muret tekitavale olukorrale pakutud demokraatlik alternatiiv. Euroopa Liidul on ülim aeg valmistuda plaaniks B, kui Iraaniga juhtub see, mis Nõukogude Liiduga 1991.

Muu seotud teave