Kodanik kui riigi kandja

Avaldatud ajalehes "Postimees" 14. märtsil

Minu kolleeg Euroopa Parlamendis, Gunnar Hökmark, kes sai meie jaoks tähtsaks 1990.–1991. aastal Stockholmi esmaspäevamiitingute korraldajana Balti riikide taasiseseisvumise toetuseks, meenutab ikka ja jälle, kuidas ma olevat talle neil aegadel kõnelenud oma unistusest.

Sellest, et Eesti võiks kunagi olla samasugune igavalt normaalne riik nagu Rootsi. Riik, kus ei arutata eksistentsiaalseid küsimusi, vaid tegeldakse eelarve, maksude ja sotsiaalse õigluse probleemidega.

See unistus on tänaseks laias laastus täitunud. Oleme liitunud heaolu kasvatamisele orienteeritud ühiskondadega ning mõõdame oma edusamme rahvatulu ning tarbimise kasvuga.

Ometi, täna pole ma enam nii kindel, kas see oligi minu unistus. Sest teatavais olulistes küsimustes ei ole me nagu teised. Oleme rahvas, keda ajaloo loogika ning Euroopas valitsenud jõuvahekordade põhjal poleks pidanud praegu eksisteerima. Vähemasti mitte rahvana, kel on oma keel, kultuur ja riiklus. Minevikukogemus edastab meile sõnumi, et eestlased ei saa endale lubada luksust suhtuda «normaalsesse» riiki kui endastmõistetavusse.

Lagle Parek on öelnud, et iga nii väikese rahva jaoks on iseseisev riik erakordne luksus. See on luksus, mille eest tuleb maksta kõrget hinda, nagu seda luksuskauba eest ikka makstakse. Säilitamaks poliitilist luksust nimega Eesti Vabariik, peavad tema kodanikud Skandinaavia naabritega võrreldes olema valmis märksa suuremaks isiklikuks panuseks, missioonitundeks ja eneseohverduseks. Sellise panuse hulka kuulub ka aja võtmine, et teadvustada seda, kuidas tänasesse «normaalsusse» jõudsime.

Tundub, et oleme libisemas normaalse riigi arengu käigus mugavasse endastmõistetavuse rutiini. Just nagu pidanukski kõik just nii juhtuma. Et 24. veebruari manifestile järgnesid võidukas Vabadussõda ja Tartu rahu; et nõukogude okupatsioon päädis laulva revolutsiooni, 20. augusti ja Euroopa Liitu jõudmisega.

Ometi tarvitseb vaid heita pilk itta või kagusse. Meiega kaua aega sama saatust jaganud rahvaste areng on takerdunud poolele teele või pöördub isegi tagasi. Kõigist kommunistliku impeeriumi rahvastest suutsid vaid baltlased Nõukogude Liidu lagunemist pea täies ulatuses ära kasutada ning jõudsid välja Euroopa õigus- ja majandusruumi.

Julgen väita, et okupeeritud Eestis valmistati alates 1987. aasta Hirvepargist kõige sihiteadlikumalt ning edukamalt ette demokraatlikke alternatiive kehtivale süsteemile. Alternatiivide kujundamise võime, nende pidev olemasolu on vabaduse eduka realiseerimise põhitingimus. Diktatuuriühiskonnas on aga ehtsal alternatiivil suurem poliitiline ja moraalne plahvatuspotentsiaal kui tuumarelval.

Selle asemel et 27 aastat pärast laulvat revolutsiooni üha väiklaselt jageleda, milline liikumine oli õigem või tähtsam iseseisvuse taastamisel, on mõtet analüüsida Eesti lähiajalugu just alternatiivide kujundamise seisukohalt. Selles osas on eestlastel põhjust olla uhked sõna kõige paremas tähenduses. Sõltumatud välismaised uurijad on reeglina vaimustuses, milleni üks väikerahvas suutis nelja-viie aastaga jõuda.

Saavutada mitte pseudo-iseseisvus Sõltumatute Riikide Ühenduses, vaid täiemahuline riiklus. Taasluua rahvusriik, valmistades selleks ette rahva absoluutse enamuse toetusele rajaneva õigusliku vundamendi. Teostada kogu pingeline protsess rahumeelselt, vägivallatult, ilma vihapursete, kättemaksu ja etniliste kokkupõrgeteta. Eestil läks korda vältida Bosnia saatust. See, et sõltumatu riik taasloodi ühegi ohvrita, tsiviliseeritult ja rangelt rahvusvahelise õiguse alusel, on kõrvaltvaatlejale midagi uskumatut.

Ometi kujunes Eesti omapäraks just süsteemiväliste kodanikualgatuste jõuline teke. Lõpptulemuse seisukohalt osutusid vajalikuks, seega ajalooliselt hinnatavaks kõik tolle aja liikumised. Väikerahva alateadvuslik tarkus avaldus just eri variantide loomisel, kuivõrd oli võimatu ette ennustada, milliseid neist läheb sündmuste soodsama või ebasoodsama arengu puhul vaja.

Hirvepargi 1987. aasta meeleavaldus kõigutas totalitaarse süsteemi nõrgimat sammast – ajaloolist valet. Sellest alates võib täheldada Eestile iseloomulikku arengut, mille käigus süsteemivälised kodanikualgatused asuvad muutuste kulgu ideoloogiliselt juhtima, tõrjudes füüsiliselt ikka veel valitseva nõukogude võimuaparaadi reageerija rolli.

1988. aasta algusest tõstavad sõltumatud algatused tempot, mis muutub võimulolijate jaoks varsti hingematvaks. Jaanuaris 1988 esitatakse ennekuulmatu ettepanek asutada Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, veebruaris tähistavad rahvuslik-demokraatlikud jõud omaalgatuslikult Tartu rahu ning EV 70. aastapäeva. Muinsuskaitse Selts toob välja rahvusvärvid, algab laulev revolutsioon. Augustis 1988 rajatakse esimene mittekommunistlik erakond nõukogude impeeriumis. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei nimi ütleb kõik.

Asi polnud üksnes kompartei võimumonopoli murdmises, vaid värske alternatiivi esitamises perestroika sogastes vetes kalapüüdmisele. ERSP realistliku sõnumi järgi võimaldas üksnes täielik poliitiline sõltumatus majanduslikke reforme, mitte vastupidi.

24. veebruaril 1989 kuulutati välja kodanike komiteede liikumine, millest kujunes Eesti ajaloo suurim kodanikualgatus. See ühendas rahvusriigi ideaali alusel peaaegu kõik rahvuslikud jõud. Liikumise esitatud küsimus oli eksistentsiaalne: kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas kõik Nõukogude Eesti asukad (koos okupatsiooniarmeega) või õiguslikult üha eksisteeriva Eesti Vabariigi kodanikud?

Ligemale 800 000 inimese enesemääratlus EV kodanikena osutus jõuliseimaks rahvahääletuseks tõeliselt iseseisva, 1918. aastal rajatud riigi järjepidevusele tugineva mudeli kasuks. 1990. aasta algul ühinesid selle eesmärgiga ka rahvuskommunistid ja Rahvarinde juhtkond. Kõnealuse protsessi käigus toimus Eesti ühiskonnas poliitiline murrang. Kompartei, kelles veel 1987 ja 1988 nähti ainsat juhtivat jõudu, kaotas 1990 kevadeks autoriteedi ning selle eesti osa sulas vaikselt nagu kevadine määrdunud lumehang.

Enesemääratluse teostanud kodanikest 90% häältega veebruaris 1990 valitud Eesti Kongress ühendas kogu tollase poliitilise spektri. Sinna kuulusid 31 partei ja liikumise esindajad, kompartei delegaatideni välja. Kongressil oli nüüd Eesti kodanike absoluutse enamuse mandaat taastada Eestis nõukogude okupatsiooniga hävitatud seaduslik riigivõim. Taastada Eesti riik rahvusvaheliselt kogu aeg tunnustatud Eesti Vabariigi õigusjärglasena.

Tänu rahvuslik-demokraatlikele alternatiividele oli Eesti iseseisvuse taastamiseks kõik ettevalmistused tehtud, nii õiguslikult kui poliitiliselt. See võimaldas ära kasutada 20. augustil 1991 saabunud ajaloolist võimalust. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel saavutatud rahvusliku kokkuleppega taastati iseseisvus rahvusriikluse põhimõtete alusel, mida olid ette valmistanud sajad tuhanded EV kodanikud oma julguse ja meelekindlusega.

Lennart Meri ütles oma EV 81. aastapäeva kõnes: «Seepärast tuleb ikka ja jälle rõhutada, et Eesti Vabariik [---] ei taastanud aastal 1991 oma iseseisvust mitte veneaegse süsteemi ümberkohandamise kaudu. See ei olnud mitte siltide vahetamine. Tahan rõhutada, et oleme taastanud oma riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Selles mõttes oli omaaegne ülemnõukogu pragmaatiliseks hoovaks. Kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele see hoob toetus, olid Eesti kodanike komiteed. Nii ja mitte teisiti võitis Eesti rahvas oma iseseisvuse uuesti kätte.»

Iseseisva riigi ehitamine jätkub iga päev. Kuid ehitajad vajavad plaani. Pärast äsjaseid rahva esinduskogu valimisi on selge, et ehitusplaan ei saa piirduda pragmaatilise nelja-aastase tsükliga. Veel hullem – muutuda iga nelja aasta pärast. Pilk 25 aastat tagasi saavutatud rahvuslikule koosmeelele peaks aitama leida plaani järgmiseks 25 aastaks.

Selle koostamine pole kodanikualgatusi kaasamata võimalik. Kodanike komiteede liikumise sõnum võiks olla see, et ühiskonna muutmine algab muutustest kodanikes enestes. Ning et riigi ja kodaniku vahel on vabaduse ja vastutuse tasakaal. Eesti Vabariik ei saa manduda lihtsaks teenuste pakkujaks, lüpsilehmaks või patuoinaks, kelle arvele võib vabas ühiskonnas kanda ka isiklikud äpardumised, mugavuse ning passiivsuse.

Vabas ühiskonnas on Kodanik riigi kandja. Kaasa arvatud vastutuse kandmine selle imeliselt ellu ärganud Vabariigi ehitamise eest. «Vennaarmu suurus – tema võimu troon…» ütleb meile Juhan Aaviku «Hoia, Jumal, Eestit».